Maaslamajat ei lööda!

Ülle Juht, Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse direktor

Läinud aasta südasuvi tõi kultuurikorraldajatele naeratuse näole, sest kevadine pandeemialaine oli seljatatud ja kultuuriüritused võisid taas alata. Kevadel edasi lükatud sündmustele leiti uued toimumisajad ning aasta teine pool oli üritustest tihe ja mahlakas.

Kuigi sügiseks ennustati teise laine lähenemist, lootsime kõik väga, et ehk ikka mitte… No ei ole võimalik! Aga võta näpust! Uue aasta alguses hakkas pandeemia teine lainehari üha tõusma.

Aasta tagasi kogetu andis kahtlemata kogemusi ning õpetas mõtlemist muutma. Oskasime teemasisule läheneda eri vaatenurkade kaudu ning rivaaliks küsimusele «kas saab?» tekkis küsimus «kuidas saab?». Kultuurinimeste loovus lokkas mõtetest, kuidas sündmuste formaate muuta ning leida uusi võimalusi. Eesmärk oli jätkata alustatut.

Jää hakkas justkui liikuma ning tundus, et tegevused kultuurivaldkonnas ei peaks seiskuma. Teatrid, kontserdid, kino ja näitusesaalid toimetasid vastavalt seatud reeglitele. Pakkujad ja tarbijad tegid koostööd ning tulemus rahuldas mõlemaid osapooli. Nimetatud perioodist ei meenu ühtegi üleskerkinud viirusepuhangut, mis oleks madalstardi saanud nendest kultuuriliikidest. Lisaks kevadehõngule tunnetasime, kui oluline on inimestele kultuuritarbimise vajadus. Vaim ja hing said toitu. Piltlikult öelduna said mustvalged fotod tooni ja värvi. Tekkis lootus.

Kahjuks ei jätkunud kultuuri varakevadet siiski kauaks. Uued kitsendused panid kõik üritused pausile ja muutsid paljud kultuuriasutused suisa kinnisteks. Tõsi, majade sulgemine pole omaette eesmärk, kuid keelud sisule tõid selle siiski kaasa.

Üheselt, eranditeta kehtestatud keelud ei võimalda paraku kultuuri- ja meelelahutusmaailmas alternatiive. Siinjuures aga ei saa kahjuks rääkida võrdsetest võimalustest. Pigem sellest, et mis ühele keelatud, see teisele lubatud. Ühe õnn on teise õnnetus.

Kuidas muidu mõista olukorda, kus kotti pandud kultuur, ootamas oma võimaluste aega, vaatab vesise suuga pealt lennuliinide arvu tõusu hilistalvisest Eestist suvistesse meelispaikadesse ja üha uute sihtkohtadega? Kui suures muuseumis või kino- ja näitusesaalis on paarkümmend hajutatud külastajat – kas see kätkeb endas suuremat ohtu? Miks lennukitäis reisijaid on 25-protsendilise täitumusega teatrisaalis istuvate külastajatega võrreldes eelisseisundis?

On see võrdne kohtlemine? Kultuurirahvas mõistab, et iga eluvaldkond on praegu ühel või teisel määral pärsitud ja olukord keeruline, kuid kas otsustaja ka vastutab?

Maaslamajat ei lööda! Selline reegel meenub lapsepõlve pallimängust «Kuum kartul». Mõeldes sellele tänases valguses, täidab maas lamaja rolli kultuur. Nii see on. Aga kui maas lamaja ei näe valgust tunneli lõpus ning uue löögi hirmus loobub sootuks püsti tõusmast?

Kultuur ei jaksa kurnamist kaua taluda. Ehk oleks saba tükkhaaval raiumisele tulnud juba varem eelistada selle eemaldamist ühe löögiga.

Harjumuspäraselt on sügis hoidiste valmistamise aeg, kuid ehk tasuks kaaluda võimalust teha seda hoopis nüüd. Paneme oma armsa riigi üheks kuuks täielikult purki, käitume vastutustundlikult ja säilitame seeläbi kõik meeled ning kõik kurnatud saavad kosutust. Kõik koos ja korraga peame me vastu!