AARNE RUBEN
Juhan Viidingu elutee näitab, et poeediks ei saa kunagi ilma raskusteta ja et luuletaja rada on täis okkaid. Möödunud aastal andis tema õde Mari Tarand välja avameelse mälestusteraamatu “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Juhani lapsepõlv sattus kokku tema isa Paul Viidingu rahvavaenlaseks kuulutamisega. Pere elas vaeselt, isa oli haige, Juhan põdes raskelt läbi kõik lastehaigused ja oli arvel tuberkuloosidispanseris. Ühe koolikaaslase sõnul oli ta kahvatu ja tõsine, oma klassis alati kõige lühem. Perekond viis 12-aastase Juhani närviarsti vastuvõtule, kuna tema käitumine oli hüsteeriline ja karjumine ema peale tavapärane. “Elu tühjus teeb tigedaks,” kirjutas Juhan Viiding juba siis. Lastehaiglast saadetud kirjad oleksid tulnud justkui väikese vanainimese sulest.
Juhan Viidingu õnneks oli tal toetav perekond. Kahekümnendatel eluaastatel sai söakast poisist daamide lemmik, ja vähemalt naise leidis ta õige: Riina Kiisa, Kaljo Kiisa tütre.
Juhani esimene trükiproov oli “Närvitrükk 1971”. Iseseisvalt debüteeris Juhan Viiding 1975. aastal luulekoguga “Armastuskirjad”, autorinimeks Jüri Üdi. See sisaldas lühidalt ja täpselt kirja pandud mõttesalme ja vemmalvärsse. Luule oli teatraalne ja seda võis esitada teatris kupleedena. Juba teises luuletuses sõnastas autor “truudusvande iseendale”: “Aeglast enesetappu ei anna ma iial endale andeks.”
1978. aastal järgnes teine, mahukas kogu “Ma olin Jüri Üdi”, milles leidus kuulus “Lihtne luuletus”. Nähtavasti ei olnud tsensuuri surve niivõrd tugev, et poleks välja kannatatud luuletust küüditamisest. Õnn pidi tulema õuele, ta tuli ka kambrisse ja mõlemad said õnne täis. “Viimaks õnn tuli sahvrisse / lauta ja aita ka / rõivad veel mahtusid kohvrisse / siis pidi minema.” Toonane lugeja armastas sõnumit lugeda ridade vahelt, ja eesti rahva kannatustest kirjutanud näitleja sai talle omaks poisiks. Jüri Üdi armastas groteskselt ütelda. Tal oli tegu näiteks võmmide ja skautmasteritega, võsas tohletava vana lokomobiiliga. Teoses on palju kraadelikke luuletusi, mida stagnatsiooniaja koolipoisid võisid omakeskis naeru hirnudes koolis lugeda: “Üks vintis füüsik katlamajas passis / kui manomeeter näitas plahvatust / ent katlakütja süsi juurde tassis / et mitte unustada muistset kohustust.”
Samal aastal Eero Spriit lavastas Noorsooteatris “Buratinot”. Olin esimese klassi õpilane ja vanemad viisid mind seda lastetükki vaatama. Vähe on meeles tolleaegseist meeleoludest, aga ikka seostub see sündmus kurva laulukesega Juhan Viidingu sulest – “Vana mehe lauluga”. “Seda õnne kõik ei aima, / mis on vanal mehel siis, / enne surma kui saab õnnistust / ta veider eluviis / kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa!” Laps (s.o mina) viidi teatrisse ja suur maalitud tuli lummas poisikest tõesti. Papa Carlot kehastav Karl Kalkun tundus laulu ümisedes ühtäkki üsna üksi. Teksti autor Juhan Viiding pälvis Kultuuriministeeriumi laste- ja noortelavastuste vabariikliku ülevaatuse autoripreemia. See oli Juhan Viidingu vaieldamatu kõrgaeg.
Murdnud end iselaadselt kõlava ja krutskiliku värsi abil läbi luuleilma, võttis Viiding oma järgmises luulekogus “Elu on lootus” (1980) üles hoopis lüürilisemad tuurid. Käes olid kaheksakümnendad, mil luuleõhtuid tavatseti korraldada romantiliselt, küünlavalgel. Sellest ka luuletus “Öö”, mis kõneleb suule sulanud vaikusevahast ja külapeost rajooni kultuurimajas.
Kaheksakümnenda aasta oktoobrikuine “40 kiri” sündis Jaan Kaplinski ja Andres Tarandi vestlusest. Nemad siis kirjutasid kirja algvariandi, mille viisid Kuku klubisse, kus istusid Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep. Viiding pani ette kiri sõna-sõnalt läbi arutada ja kõik eelnevad pluss Sirje Ruutsoo arvasid, et kiri tuleks saata „Rahva Häälele“ ja „Sovetskaja Estonijale“. Lisandus veel asjaosalisi. Üheksa päeva pärast seda, kui Arvo Valton oli kirja Moskvasse „Pravda“ postkasti lasknud, kutsuti Viiding julgeolekusse „vestlusele“. “Mis see Viiding veel tahtis, et ta hakkas poliitikaga tegelema; me lasksime tal ju küll kõike teha, mis ta tahtis,” ütles üks teatreid kureerinud KGB-mees. Draamateatri partorgile Mati Kloorenile anti ülesanne Viidingu ja Rätsepaga tõsiselt juttu puhuda. Sellega Viidingu kiusamine lõppes, sotsmaadesse polnud aga temasugustel sellest hetkest enam asja. Vaevalt teda sinna tõmbaski.
1983. aastal üllitas Viiding kogu “Tänan ja palun”, mis samuti sisaldas üht legendiks saanud luuletust “Soome lahe kaldal”, milles autor Helsingin Sanomat’ega aknaid peseb. Vabariigi algusaastal leidis see esitamist “Ivar Wigla sous”. Siin on ka filosoofiline mõtisklus varblasest, kes elab kaubahallis. Mis tal viga on? Tal on süüa enam kui küll. Tal on aga üks suur soov, millest ta kellelegi teada ei julge anda: ta tahab vabadusse.
Juhani parim sõber oli kolleeg Tõnis Rätsep. 1979. aastal kirjutasid nad koos kahevaatuselise sümbolistliku draama “Olevused”, mis trükiti ära 2014. aastal. “Olevuste” peategelasteks on taimetoas elavad kaheksa isikut, kes kannavad nimede asemel numbreid. Nad leiavad prügimäelt mitmesuguseid inimeste asju, mis viib nad mõttele, et nendestki võivad saada inimesed. Klaver, püss ja raha ei tee veel inimesteks, aga eesmärgile viib kirjutusmasin.
Viiding pidas end pigem näitlejaks kui luuletajaks. Tema enesetapp 21. veebruaril 1995 Juuru alevikus oli seotud asjaoluga, et talle ei jäänud tekstid enam meelde, nii aga ei tee laval midagi ära. Viiding oli oma sõbra, kirikuõpetaja Jüri Bärgi saunas ja kohalike külameeste hinnangul pruugiti ka alkoholi. (Üldse oli viin manuliseks kõigi Nõukogude aja noorte kultuurimeeste surmades.)
Õrnatundeline ja kõike raskesti läbi elav Juhan avas üksi jäädes oma veenid randmete kohalt. Ühtäkki tuli eluisu tagasi; luuletaja jõudis komberdada aga ainult aknani, et oma verejooksudest märku anda. Siin lõppes tema jõud otsa. Juurdetõtanud sõbral ei tulnud mõtet Juhani veresooned kõvasti kinni tõmmata – või oli juba liiga hilja? See oli kiire surm, mitte aeglane enesetapp, nagu ta kord ühes luuletuses oli kirjutanud. Muidugi ei tea keegi, kui aeglaseks või kiireks lahkuja seda kõike ise tajus.
Aarne Ruben