Vello Rekkaro, MTÜ Koduõigus juhataja
Vabariigi President kõneles Paides meie riigi aastapäeval 24. veebruaril: „Oleme 30 aasta jooksul teinud palju asju õigesti. Kuidas saame sel keerulisel aastal, mil möödub 30 aastat meie iseseisvuse taastamisest, seda tähtpäeva kõige paremini tähistada?“ Varem on President juhtinud tähelepanu lõhedele meie ühiskonnas ja vajadusele hoolikalt analüüsida, mis on selle tekitanud. (ÕL 2.12.2020) Tuleb arvata, et parim viis „seda tähtpäeva tähistada“ on astuda samme, mis aitavad vähendada lõhesid meie ühiskonnas ja parandada vigu, mis on tekitanud neid lõhesid.
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin räägib pikas intervjuus Maalehele (11.03.2021), et Eesti ühiskonda kummitab seisak. Analüüsides Eesti inimarengu aruandeid alates 1995.a. nendib ta, et pärast omandireformi ja erastamist jagunes meie ühiskond võitjateks ja kaotajateks. „Küsimus ebavõrdsusest ongi sotsiaalteadlaste jaoks n-ö nurjatu probleem.“ Lõpetuseks tõdeb Lauristin: „Ent meie inimarengu aruannetes on ka üks märksõna, mis kordub aastast aastasse. See on Eesti ühiskonna puudulik koostöövõime.“
Milles on probleem?
Olen ka varem juba korduvalt kirjutanud, et iga probleemi arukaks lahendamiseks on esmalt vaja vaadata, kuidas see probleem on tekkinud ja milles see vastuolu seisneb. Tuletame siis meelde, et kui alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist-erastamist, lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle tööpanuse hindamiseks võeti kasutusele mõiste Rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02.E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga, mille arvestuslikuks väärtuseks hinnati siis 300 krooni. Kasutusele tulid mõisted erastamisväärtpaber (EVP), aga ka tööosak, ühistatud vara osak ja ennekuulmatu tinglehm.
Seega tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid kokku töötanud 56 aastat, said oma tööaastate eest 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Milline on selle korteri turuhind täna? Riik ja kohalikud omavalitsused jätsid tagastatud majade üürnikud sellest võimalusest ilma.
Tuleb nõustuda nii Presidendi kui emeriitprofessoriga, et meie ühiskonda lõhestavaks nurjatuks probleemiks on ebavõrdne kohtlemine, sh omandireformis, kus varade tagastamisel tekitati ebaõiglaselt koheldud elanike grupp – sundüürnikud, sest neilt võeti ära võimalus saada oma kodu omanikuks üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega. Nad jäid sundüürnikena uue omaniku majja.
Kuidas seda lahendada?
Eesti Üürnike Liidu algatusel koostati aastail 2015-2016 kollektiivne pöördumine nõudega viia omandireform lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra, Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja ORAS-e eesmärgilise sättega: „…ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.“ Oma nõude toetuseks koguti 5146 allkirja ja esitati need koos pöördumisega Riigikogule, lisades ka vastava seaduseelnõu kavandi „Omandireformi läbiviimisel tekkinud kahju hüvitamise seadus“. (Rmt Kodu ja õigusriik, Tallinn 2016, lk 206-208)
Tööle asus valitsuse omandireformi komisjon riigihaldusministri juhtimisel. Komisjoni loomise ajendiks olid isikute kaebused ja nõuded, kes jäid ilma nende kasutuses olnud eluruumide erastamise võimalusest nende tagastamise tõttu endistele omanikele. Rahandusministeeriumi juures aastail 2017-2018 tegutsenud komisjoni poolt avaldatud uuringus nimetati tagastatud majade andmekogu, kus oli 5143 elamu aadressid ja neil aadressidel elanud isikute arv, kelle tänapäevased kontaktandmed õnnestus kindlaks teha, oli 19 994 isikut (sundüürnikku).
Valitsuspartnerite koostöölepingust lähtuvalt moodustati 2019.a. lõpus põhiliselt Tallinna Ülikooli töötajatest koosnev töörühm prof. Erik Terki juhtimisel ja läbiviidud uuringu tulemusi tutvustati 28. jaanuaril 2021.a. Nüüd on need kõigile loetavad Rahandusministeeriumi kodulehel
Ekspertide töörühma põhijäreldused
Tallinna Ülikooli uurimisgrupi poolt läbiviidud analüüsi põhijäreldused ja selle alusel väljapakutud lahendid omandireformi käigus tekkinud ebaõigluse leevendamiseks sisaldasid ettepanekuid, mis leidsid toetust ja edasiarendamist. Problemaatika käsitluse põhijoontes leiti piisavalt argumente näitamaks, et Eesti riigi poolne käitumine omandireformis nn sundüürnike kui sotsiaalse grupiga oli ebaõiglane. Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud üürnikke ei koheldud võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme. Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.
Riik peab oma elanikke kohtlema võrdsetel alustel ja nii peab see olema ka üürilepingu alusel eluruume kasutanud üürnikega. Võtnud osal elanikkonnast-üürnikest ära võimaluse erastada oma kodu, tekitasid võimud neile isikuile otsest ainelist ja ränka moraalset kahju ning sotsiaalses plaanis oli see löök kogu ühiskonna eetikale ja sidususele – see lõhestas meie ühiskonna sügavalt.
Kui toimub kahjude kompenseerimine, siis heastamine peab kindlasti sisaldama kahte komponenti. EÜL on varem juba oma dokumentides sõnastanud neid nii: et sundüürnikud saaksid neile tekitatud otsese materiaalse kahju eest kompensatsiooni, lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast, ja et neile hüvitatakse ka moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega. Sundolukorrast omal käel välja rabelenud üürnikele tuleb neile pealesunnitud väljaminekud korvata.
Teadlastest-ekspertidest koosneva töörühma ettepanekud kahe komponendiga süsteemi realiseerimise protseduuride osas sisaldavad kaalutlusi riigi ja kohalike omavalitsuste kohustuste jaotamisest ning ka kompenseerimise ajalisest reastamisest, alustades vanematest sundüürnikest.
Peale taasiseseisvumist on Eestis läbitud pöördelised aastakümned ja nüüd on võimalus tasakaalustatumalt hinnata tehtut. Kestlikuks edenemiseks on vaja luua sidusam ühiskond, jõuda ühiskondliku kokkuleppeni ka omandireformi õigusriigipärasel lõpetamisel, austades inimõigusi ja meie Põhiseaduse sätteid võrdsest kohtlemisest.
tehti valesti palju muud. Kui siit lahkus üle 100000 slaavlase, jäid ju elamispinnad vabaks. Neid ei hävitatud. Kuid tollased valitsused ei andnud neid eestlastele kelle hulgas olid ka nn sundüürnikud. Miks?
Osa vastusest ma juba tean. Suur osa neist õiguslikest oli juba ära surnud. Osa aga uue elamispinna hankinud ega tahtnudki sealt ära kolida. Nad tahtsid ainult elu alust – RAHA!
Paarkümmend aastat jätkus igasugu vingumine, valitsused tuleid ja läksid. Ja nüüd kui alles jäänud mõni tuhat, siis hakatakse neile otsima raha, et ka nemad vait jääks. Raha aga pole ja hakataksegi kinni panema orkestreid ja teatreid ja raamatukogusid. Varsti koondatakse ka kaitsevägi ja kaitseliit, saame elada rikkuses ja õnnes vanadel varemetel.
Sest kui kuskil midagi uut ehitatakse, siis välismaalastele, kes meil itikatena jakasavad elamispinda kinni maksta. Samuti hakkab Brüssel siia harimatuid muukaid sisse vedama, et oma linnu natukenegi neist vabastada. Ja meie valitsused on tänulikud mis tahes altkäemaksu eest, peaasi, et saaks oma palka tõsta.
Kahjuks reformierakondlased sellest reeglist kinni ei pea.
Ega vene sõdurid ei teadnud keda küüditada ja veel nii kiirest ikka eestlased andsid nimekirjad.Minu vanavanaisa perekonda ei viidud Siberisse arvatavasti sellepärast et ta naine räälis vene keelt aga mees viidi laevale mis oliuputamiseks määratud–seal oli ka teisi. Aga vanavanaisale ütles üks uputaja selges eesti keeles et põgene ära sa olid aus kohtunik. Ta tuli koju ja ütles et uputajad olid eestlased.Ja eks kulakuteks määrajad olid ka eestlased uusmaasaajad kes tahtsidtöökate inimeste varandust endale saada. Ebaõiglus valitseb meie maal ka praegu.Kui paljude inimeste tervist on rikutud valesüüdistustega jne.Nüüd sekkutakse teiste riikide siseasjadesse ja meie tunneme kaasa rahu rikkujatele.