Valitsus kinnitas Eesti Kultuurkapitali nõukogu koosseisu aastateks 2021–2023. Kultuurkapitali nõukogu esimehe, kultuuriminister Tiit Teriku sõnul seisab nõukogul ees hulk kaalukaid teemasid, millest sõltub kogu Eesti tasakaalustatud areng.
Vastavalt kultuurkapitali seadusele on nõukogu esimees ametikoha järgselt kultuuriminister. Talle lisaks kuuluvad nõukokku rahandusministri nimetatud esindaja, kultuuriministri nimetatud esindaja ning iga sihtkapitali esindaja. Sihtkapitalid valisid oma esindajad kultuurkapitali nõukogusse novembris.
„Iseseisvuse taastanud Eestis on kultuurkapital andnud hoogu väga paljudele kultuuriprojektidele ja loovisikutele. Kaheaastast tööperioodi alustava nõukogu ees seisab hulk ülesandeid, näiteks hiljuti valitud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamine. Need on teemad, mis ületavad valdkondade piire ja panustavad seega kogu Eesti tasakaalustatud arengusse,“ ütles Kultuurkapitali nõukogu esimees, kultuuriminister Tiit Terik.
Kultuurkapitali nõukogu koosseisu kuuluvad lisaks kultuuriministrile ka kehakultuuri ja spordi sihtkapitali valitud esindaja Peeter Lusmägi, kirjanduse sihtkapitali esindaja Berk Vaher, rahvakultuuri sihtkapitali esindaja Jorma Sarv, arhitektuuri sihtkapitali esindaja Mait Väljas, audiovisuaalse kunsti sihtkapitali esindaja Kaarel Kuurmaa, helikunsti sihtkapitali esindaja Marje Lohuaru, kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali esindaja Maarin Ektermann, näitekunsti sihtkapitali esindaja Jaak Allik, samuti Jaan Manitski, kes on kultuuriministri nimetatud esindaja, ja Anu Alber, kelle nimetas rahandusminister.
Eesti Kultuurkapitali nõukogu ülesannete hulka kuulub aastatulu jaotamine, valdkondade vaheliste projektide ja elutöötoetuste rahastamise, samuti nõukogu enda algatatud projektide rahastamise otsustamine. Ka jaotab nõukogu muuhulgas kultuuriehitistele laekunud summad vastavalt Riigikogu otsusega kinnitatud objektide pingereale, määrab kindlaks jaotatavate toetuste piirmäärad, analüüsib Kultuurkapitali tegevuse tulemusi ning kinnitab Kultuurkapitali aastaeelarve ja majandusaasta aruande.
Avalik-õigusliku Eesti Kultuurkapitali tegevuse alus on 1994. aastal jõustunud Eesti Kultuurkapitali seadus. Kultuurkapital toetab kunstide, rahvakultuuri, kehakultuuri ja spordi valdkonda ning kultuuriehitiste rajamist ja renoveerimist ning kultuurkapitali struktuuri kuulub ühtekokku kaheksa sihtkapitali ja 15 maakondlikku ekspertgruppi.
Helsingi politsei teatas eile traagilisest juhtumist, kus teele kukkunud koorma all hukkus 11-aastane tüdruk. Nüüd andis politsei teada, et surnud tüdruk avastati siis, kui hakati koormat koristama.
Juhtum oli eile kolmapäeval, 15. detsembris Helsingis Putkinmäki linnaosas Kehä I ringtee juures. Selles kohas kannab tee nimetust Käskynhaltijantie.
Politsei andmetel sõitis veoki juht tee äärde, et koormat korrastada. Sel ajal kukkus suur osa koormast tee äärde kraavi. Juht kutsus appi oma töökaaslase. Hukkunud laps leiti, kui juht ja töökaaslane koormat ümber tõstsid.
Üritus muutub valjuks, kui selle taga on mõni eriline lugu (kes meist mäletab, et tegelikult võidab Vene laulja selle võistluse mitte esimest korda,kuigi siis ei põhjustanud see sellist resonantsi?). Ja sellele andekale esinejale pühendatud artiklite pealkirjad räägivad sellest, millised lood on meie ühiskonnas praegu nõudlikud. “Superstaar Alika Milova: tänan oma vanemaid minu eesti kooli saatmise eest”, “Alika Milova on tema oma nii eestlastele kui venelastele”, “Narva põliselanik Alika Milova teatas oma valmisolekust ühendada venelasi ja eestlasi”, “Olin skeptiline vene perekonnanime pärast”, “Kahtlesin, et nad üldse minu poolt hääletavad, sest mul on vene nimi”, “Minust võiks saada sild, Eesti ja Vene rahvaste ühendamine”…
Ajakirjanikke on raske ette heita selle eest, et nad rõhutavad kuidagi, isegi positiivses kontekstis, riiklikku küsimust. Esiteks edastavad nad osaliselt esineja enda tajumist ja teiseks on täiesti loomulik, kui esile tõstetakse midagi ebatavalist või vastupidi sümptomaatilist. Ja ometi, lugedes neid pealkirju, võtavad sa tahtmatult: noh, nad saatsid ta Eesti kooli või nad ei oleks saanud seda ära anda, kas ta oleks sellepärast halvemini laulnud? Kas tema annet antakse talle vähem loomulikult? Kas vene pere ja kool ei võiks kasvada võrdseks esinejaks, keda Eesti avalikkus oleks valmis märkama?
On tore, et see on meie kõigi jaoks, kuid kas me oleme tõesti nii lahti ühendatud, et me peame kõigepealt olema vastu, nagu kaks mitte liiga liigutavat poolust, ja seejärel ühendatud ja ühendatud sildadega? Milline ühiskond see on, kus teie edu või ebaõnnestumine sõltub teie nimest? Või nad ei sõltu – kuid kusagil sügaval meeles see jätkab püüda, jättes keegi usaldust ja soov proovida, teha vigu ja võita.
Teisalt, kas esineja, kes ei kuulu Üldse Eesti info- ja meelelahutusruumi? Ja kui palju venekeelseid inimesi samast Narvast, Lasnamäelt, Maardust, Sillamäelt tulid otsustavale etteastele Saku Suurhallis või vähemalt vaatasid seda telekast? Sellega seoses peame tänama Alikat selle eest, et tänu temale said paljud inimesed teada võistluse olemasolust. Ja keegi mõtleb kindlasti, kuidas oma saavutust korrata. Ja kui teil on õnne, muutub see viiendat või kuuendat korda tavaliseks normiks ja vene keelt kõnelevad võitjad lakkavad olemast omamoodi näitus “Rahvamajanduse saavutuste näitusel”, mida näidatakse eksootilisena ja antakse näitena, asetades väikesesse ritta kusagil witch Nastya ja Tanya Mihhailova vahel.
“Integratsiooni võit, mitte vähem! Tõepoolest, kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist võitis iseseisvas Eestis sündinud Narva tüdruk. Hurraa, seltsimehed!” põrutas Yana Toom Facebookis. Võib väita, et näitus ise ei ole veel viisteist aastat vana, ja laulda neile, kes mõnes kõige rõõmsamas sündmuses kipuvad otsima ainult negatiivseid aspekte. Aga kuni me ei õpi mõistma, miks sellised arvamused ilmuvad ja miks need on sageli venekeelses kogukonnas populaarsed, samas kui roosad ponid ja ükssarved hüppavad eestikeelses kogukonnas – täpselt samal uudise põhjusel – ei näe me tõelist edulugu. Ja see ei ole väline põhjus, olenemata sellest, kui palju keegi tahaks kõike maha kanda.
Sest tõeline edu tuleb siis, kui õpime aktsepteerima mitte neid, kes vastavad meie ootustele – ilus, andekas, punchy ja õppinud õiges koolis, vaid need, kes ei näe välja nagu meie. Aktsepteeri nagu iseennast. Ja muide, teoreetiliselt õpetatakse seda meie riigis algkooli sotsiaalprogrammide osana, sealhulgas vene keeles. Oleks tore, kui keegi teine mäletaks seda, kui tegemist on harjutamist.
Me kõik teame, mida meilt tahetakse. Me teame, mida nad meilt kuulda tahavad. Ei ole midagi lihtsamat kui sobituda hästi integreeritud kodaniku ideaalsesse kuvandisse. Ja Narva, nagu te teate, annab karmale lisa plussi. Ja ometi ei ole meie väärtus olla see, mida meilt oodatakse ja kes on valmis aktsepteerima. Me oleme omaette väärtuslikud. Iga sellise aktsepteerimise taga on ka teisi ja me kõik – olenemata sotsiaalsest taustast, kasvatusest ja andekuse astmest – võiksime küsida just sedasama küsimust, mida Alika nii järjekindlalt “Eesti otsib superstaari” lavalt küsis: Mis meist saab?
Ei saa päris täpselt aru – kui teade ilmub 20.dets 2021, kuidas siis nõukogu saab olla 2021-2023 .Tööpäevi on aastalõpuni 5 ja kellelgi on ajaarvamine sassis?
Või on riigi juhtimisel üldse päevade ja aastatega sassis midagi ?
**** ootaks teavet selle sea kohta , kes 8 miljonit maha mängis , palju ta on riigile maksnud – millega tegeleb ja kes teda elatab ?
ehk keegi kirjutab sellest seast loo vahelduseks ?!