Erki Savisaar, Riigikogu liige (Keskerakond)
1971. aastal ilmunud Jaan Krossi novell „Michelsoni immatrikuleerimine” räägib paeluva loo mõisast põgenenud toapoisist, kes tõusnud kindraliks ja arvatud aadliseisusse. Kross kirjeldab suurepäraselt 18. sajandi teisel poolel siinmail valitsenud ühiskondlikke olusid, lihtrahva ja aadli vahelist kuristikku, baltisakslaste ringkäendust, silmakirjalikkust, moraalitust.
Niisamuti peegeldab praegune Marko Mihkelsoni poliitikast ja avalikust elust eksmatrikuleerimine ka laiemalt tänase Eesti ühiskondlikku olustikku – riigiaadlile erikohtlemist pakkuvat prokuratuuri, politseid, eriteenistusi ning ajakirjandust.
Kuku kabjahoop
Meie meediamajade usaldus Eesti õiguskaitseorganitesse on kõrge. Hollywoodi klassikalise stsenaariumi, kus aus ajakirjanik murrab läbi õigussüsteemi ja poliitika ning meediajuhtide ringkaitsest, rakendumiseks läks meil kolm aastat.
Mis on üsna hästi, võrreldes mujal maailmas pikki aastakümneid edukalt toiminud seksuaalsete kuritarvituste varjamise süsteemidega. Kasvõi katoliku kirikus üle ilma, Briti erakoolides, Kanada põliselanike reservaatides, Prantsuse võimu all Alžeerias, Jaapani okupeeritud Koreas jpmt.
Ja ikkagi – kolm aastat!
Ikka veel Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaeva kaptenina esinev Mihkel Kärmas (“Pealtnägija”) keeldub ka täna isiklikust hinnangust pildimaterjalile (mida ta ajakirjanikest ilmselt esimesena nägi) põhjendusega, et usaldab protsessi käigus antud politsei, prokuratuuri ja nende spetsialistide selgitusi, et midagi hullu neis piltides pole. Ja samas olnud Kärmasele kõige olulisem kaalutlus laste kaitse. Kui pildid olid aga süütud, siis milles võinuks seisneda loo kajastusest oht lastele? Ei mäleta ka, et Kärmas oleks laste kaitsest rääkinud siis, kui ta fabritseeris loo president Arnold Rüütli lapselaste orgiast presidendilossis. Siis kasutas ta lapsi poliitiku ründamiseks ilma mingi kahetsusvarjuta.
Kärmasele tuli toeks ka ERR-i eetikanõunik Tarmu Tammerk, kes õigustas igati oma maja otsust teema külmutada ja avaldas kahtlust, kas ka Postimehes lugu nüüd sellisel kujul ikka pidanuks ilmuma.
Postimees (kes ilmselt sai algmaterjali pärast “Pealtnägijat”) pani loo alul kalevi alla seletusega, et anonüümsena ei lähe see lugu mitte ja igaks juhuks tõkestas eelmine peatoimetaja Marti Aavik ka edasise uurimise terves meediamajas. Miks Aavik lehe peatoimetaja kohalt napi aastaga lahti sai, pole seni avalikult seletatud. Võib olla, et Reformierakonna esireas oleva poliitiku näo hoidmine see põhjus oligi.
Igal juhul oli Postimees see, kes looga neljapäeva õhtul esimesena välja tuli.
Sama kontserni kuuluvas Kuku Raadios avalikustas Kalle Muuli (Isamaa) reede hommikul tsiviilhagist ühe eriti nilbe foto kirjelduse. Selle saate kuupäeva ja kellaaja võikski kirjutada Mihkelsoni eksmatrikuleerimise tunnistusele. Enam ei saanud keegi jätkata suigutusjutuga, et noh juhtus kogemata, mänguhoos ja pere siseasi.
Rõhutamist väärib, et universaalne mugavusettekääne “laste huvid” minetus Mihkelsoni leeri jaoks niipea, kui ta aru sai, et karjäär on hävimas. Teatud meediamajad ei kõhelnud minutitki, kas avaldada eranditult Mihkelsoni pooldavatest allikatest lähtunud infot, kus loobiti süüdimatult laste identifitseerimist võimaldavaid isikuandmeid. Mihkelsonile pidas kirgliku kaitsekõne koguni KaPo peadirektori abikaasast psühhoterapeut!
Partei ja valitsus
Reformierakonna esimees, peaminister Kaja Kallas teatas, et ühtegi uurimist pole alustatud, sestap tuleb hoiduda ennatlikest järeldustest ja poliitilisest kättemaksuhimust. Oravate fraktsioonijuht Mart Võrklaev kuulutas, et Marko on tubli mees ja võib nende meekonnas ka väliskomisjoni esimehena kindlasti jätkata, kui ta seda vaid ise soovib.
Koalitsioonivennast sotside esimees Lauri Läänemets nägi siiski probleemi, et sellise looga ei võeta väliskomisjoni esimeest enam välismaal tõsiselt. Isamaa fraktsioonijuht Priit Sibul ütles ka, et Mihkelsoni tegu muutis ta seda haavatavamaks, mida kõrgemal postil ta on.
Koalitsiooni poolt justkui piisaks Mihkelsoni Riigikogu lihtliikmeks degradeerimisest, saaks öelda, et kuidagi on reageeritud. Samas on väga raske ette kujutada, et selliste piltide tegija istub parlamendis isegi selle koosseisu lõpuni. Koormates märtsini eelkõige oma parteid ja koalitsiooni, aga olles jalapommiks ka kogu Riigikogu mainele. Uuesti Riigikokku kandideerimisest ja portfellisangast pole enam mõistagi juttugi.
Järgmine eksmatrikuleerimise aste on riiklikud autasud. Lisaks Eesti Valgetähe IV klassi teenetemärgile on Mihkelsonil riiklikud ordenid Portugalist, Itaaliast, Leedust, Prantsusmaalt, Poolast, Rootsist, Lätist, Soomest ja Ungarist. Üldiselt on kombeks end diskrediteerinud isikutelt ordenid tagasi nõuda. Muidugi kahjustab see protseduur ka Eesti riigi mainet, aga veel hullem oleks teha nägu, et midagi pole juhtunud.
Me too!
Aeg lendab ja juba 4-6 aasta pärast on väärpildistatud vanem tüdruk täisealine ja noor naine võib hakata ise rääkima. Nii nagu Ameerikas, Itaalias, Prantsusmaal ja Skandinaavias räägivad naised nüüd aastaid hiljem juhtumeist, millest nad varem rääkida ei saanud, julenud, osanud, tahtnud. Kohalik me too!
Lisaks avalikest ameteist lahtilaskmisele ja ordeniteta jäämisele võib ka siis veel tulla uus uurimine ja ka kinni minek poleks välistatud. Teo kvalifikatsioonist sõltuvalt on aegumistähtajad 5 või 10 aastat.
Seniks tuleb mees aga eesliinilt ilma mingite auavaldusteta kõrvaldada.