Ester Karuse: uus valitsusliit külvab pettumust ja hirmu

Kui vaatan koalitsioonilepet Lõuna-Eesti vaatepunktist siinse elaniku silme läbi, pean tõdema valelikku ja ülbet ülerullimist ääremaade elanikest. Midagi rõõmustavat meile sellest leppest vastu ei vaata, küll aga hulk halbu asju. Lisaks seniste soodustuste ja toetuste kärpimisele või kaotamisele piiratakse oluliselt ka maainimeste liikumisvõimalusi.

Tasuta ühistransport on paljudele meie piirkonnas lausa eluliselt tähtis, sest kui ikka töökohti kodukandis ei leidu, tuleb iga päev kaugemale tööle sõita. Mõistagi on tasuta buss seejuures väga suur päästerõngas. Nüüd aga võetakse see inimestelt ära ja jäetakse uppuja pääsemine täiesti tema enda asjaks. Olen juba paljudelt oma valijatelt, kelle hääl tuli Keskerakonna esindajale suuresti just tasuta ühistranspordi võimaldamise eest, saanud tuleviku pärast masendunud sõnumeid.

Nördimus on seda suurem, et samal ajal on uuel valitsusel kavas kehtestada automaks ja hakata jälle tõstma kütuseaktsiisi. Nii et ärgu olgu teil seal maanurgas enam ligipääsu ühistranspordile ega ka oma autoga liikumise võimalust, parem jääge koju virelema! Sest lisaks eelöeldule suretatakse maksumuudatustega nüüd välja ka need kohalikud väikeettevõtted, mis vähesel määral suutsid maal veel töökohti pakkuda.

Kui kõige krooniks panna juurde ka käibemaksu tõus, siis Valga- ja Võrumaalt hakkab raha otseteed Lätti voolama. Sinna on meilt ju kiviga visata ning kohalik rahvas, kes oma niigi madalate sissetulekute tõttu on eriti maksutundlik, hakkab kindlasti senisest enam jalgadega hääletama. Eestis on toit ju lõunanaabrite omaga võrreldes juba niigi kallis, aga nüüd tõotab see vahe veelgi märgatavamaks kujuneda.

Kuna sundostudele kulub vaesema rahva eelarvest suurim osa, on edaspidi karta massilisi toimetulekuraskusi. Ei tohiks olla mingi saladus, et maapiirkondades ja eriti Lõuna-Eestis võimaldab palk tulla suurel osal peredest praegugi vaid hädavaevu ots otsaga kokku.

Selle kõige peale jääb vaid retooriliselt küsida: kas saab olla regionaalpoliitiliselt veel küündimatumat ja kaugemate piirkondade elanike suhtes vaenulikumat tegutsemist?

Reformierakond valetas rahvale ka Nursipalu polügooni laiendamise kohta. Enne valimisi võeti teema päevakorrast maha lubadusega arutelu juurde rahulikumates oludes ja koos alternatiividega naasta. Tegelikult oli plaanis vaid oma hääled valimistel kätte saada.

Nagu me nüüd näeme, hakati kohe pärast valimispäeva kiirkorras ja midagi selgitamata oma algseid plaane teoks tegema. Metsaraie käib täie hooga, kümmekond hektarit on juba lagedaks tehtud ja selle artikli kirjutamise päevalgi väljastati ports uusi metsateatisi.

Inimestel, kellega lubati kõike läbi rääkida ja asju selgitada, on palju küsimusi, kuid näha pole vastajaid ega vastuseid. Mingeid uusi analüüse pole teadaolevalt lisandunud ega alternatiive Nursipalule kaalutud – ehkki need oleksid täiesti olemas.

Selle asemel on tulnud murelikke teateid sealt kandi inimestelt, kelle hoovile on ilmunud mingid ametnikud ja asunud hirmutama: kui te praeguse pakkumisega ei nõustu, ei saa te pärast enam suurt midagi. Ometi ei tohiks olla mingit õiguslikku alust asju sel moel ajada.

Kõigi nende eeltoodud näidete puhul ei saa unustada seda «pisiasja», et nii enne kui pärast valimisi on kõigi nende teemadega seotud ühed ja samad inimesed: peaminister Kaja Kallas, ministrid Signe Riisalo, Hanno Pevkur ja teised. Üldse on jäänud mulje, nagu juhiks Eestis valitsust vähemalt kaks erinevat Kaja Kallast. (Kallase-nimelisi on nüüd küll valitsuses lausa kolm!)

Üks Kaja toimetas enne valimisi ja teine sai nüüd kätte valitsusohjad – sest kuidas teisiti sai see nüüdne Kaja Kallas riigi rahanduskrahhist teadlikuks alles pärast valimispäeva? Kui reformarid ei kannata just mäluhäirete all, siis musta valgeks rääkimist valdavad nad küll. Kahjuks ei jää vaid valijatel üle muud, kui selle teadmisega nüüd neli aastat elada.

Ehkki valimiskampaania on selleks korraks läbi, jätkub kampaanialik ja valimistel hästi töötanud inimeste hirmutamine sõjaga. Üksnes selle vahega, et nüüd on see muudetud malakaks, millega utsitada kõiki neid, kes julgevad nuriseda valetamise, lubadustest taganemise ja maksutõusude üle. See võimaldab aga sisulisi küsimusi vältida ja vastustest vaikimisi mööda hiilida.

Ent küsimusi on valijatel ikkagi. Näiteks: miks peab just Eesti olema see «kõige tublim» ja oma kaitsekulutuste tõstmisega esirinda trügima?

Kui äsja oli kuulda, et selle aasta kahel esimesel kuul on maksulaekumine olnud kavandatust suurem, siis tekib põhjendatud küsimus, mida täpsemalt maksutõusudest kogutava rahaga tehakse. Ja kuidas üldse kaitsekulutuste sildi all maksumaksja rahaga täpsemalt ringi käiakse?

Kodanikel on kõike seda õigus teada ja oma arvamust avaldada. Neid ei tarvitse sugugi rahuldada teadmine, et Kaja Kallas teenib Brüsseli või Washingtoni kabinettides patsutusi. Brüsseli tunnustus toitu lauale ei too. Rahvas sellest söönuks ei saa.