Thea Grepp, Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige, parteitu
25. aprilli Õhtulehes on Riina Solmani (erakond Isamaa) repliik “Kaitsta tuleks ohvreid, mitte küüditajat”. Ta küsib oma artiklis: “kuidas on võimalik kaitsta kedagi, kes on tõendatult kaasa aidanud oma rahva küüditamisele?” Ma vastan proua Solmanile, et siin pole midagi võimatut ega rasket – tuleb lihtsalt vastu võtta poliitiline otsus ja kõik läheb nagu lepase reega.
Just nii toimiti meie omandireformi läbiviimisel varade nn tagastamisel, mille tulemusel kaotas toonase majandusministri Jaak Leimanni sõnul hinnanguliselt 100 000 inimest oma kodu erastamise õiguse EVP-de eest, kuna nad osutusid nüüd elama hoopis teisele isikule (nn õigusjärgsele omanikule) kingitud eluruumides; nad jäid sundüürnikuks uue omaniku majja või korterisse. Selle tehingu mahuks hindas majandusminister 10 miljardit krooni.
Õigusriigis peavad kehtima ja toimima seadused kooskõlas Põhiseadusega. Ükski poliitiline otsus ei ole põhiseaduseülene, vaid peab mahtuma Põhiseaduse raamidesse. Omandireformi läbiviimisel rikutakse meie Põhiseadust õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdes kohtlemise aluspõhimõtete osas, samuti eiratakse Omandireformi aluste seaduse eesmärgilist sätet: varade tagastamisel ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. (ORAS §2(2)).
Nõustun täielikult proua Solmaniga, et kaitsta tuleb ohvreid ja mitte küüditajaid. Kuid omandireformi käigus riisuti kaaskodanikelt mitte ainult nende koduõigus, vaid paljudelt selle ülekohtu tagajärjel ka elu, tervis, unistused ja tulevik. Tundeliselt kirjutas sellest sotsioloog Aili Aarelaid: „ma ootan, et ühiskond tuleks mõistusele ja katsuks siin veel midagi ära klaarida“. Selleks sobib rakendada nüüd vara maksustamist.
Tänaseni pole Eesti Vabariigi võimude poolt omandireformi käigus represseeritud neile tekitatud ülekohtu ja kahjude heastamist saanud. Oma õnnistava allkirja sellele seadusi eirava kuritegeliku reformi elluviimiseks andis tookord mitte Juhan Smuul, vaid president Lennart Meri.
peab kahju hüvitama küüditaja – Kreml! Kuna paljud küüditatutest on surnud, ei saa hüvitist edasi kanda nende järglastele, sest õiguspõhimõtte järgi pole laps vastutav oma vanemate tegude eest. Siia käib nii kahi kui ka kasu.
Palju küditatutest võib praegu olla elus? Täpselt ei tea, kuid kui võtta viimaseks küüditamisaastaks 1949, teeb see 2023-1949 = 74 eluaastat. Palju meil neid on? Ja palju neist on küüditatud? Vist alla 5%. Kuid neid siiski on.
1940a küüditatud oleks täna 83a ja vanemad. Mul täpseid arve pole, kuid neist tulekski lähtuda. Maha arvata need, kes said midagi vastu ja nii selguvad ka ülejäänud, kes jäid rataste vahele.
Millest me aga vaikime, on tõik, et kui siinsed nõukogulased lahkusid, kellele jäid nende korterid? Neid oli 100000-150000, kortereid kui palju. Miks küüditatutele neid kortereid ei antud hüvitiseks? Mitte keegi pole selle kohta andmeid avaldanud. Kas ootate veel 20 aastat, et sureks ka viimased, kel oleks mingi sõna öelda?
et esiemne küüditamine toimus 1941a.
põhiküsimus on- loodi Riigi Kinnisvara , ja ikkagi pole tema käes üldse selgust kogu riigil olevat hoonete hulka ja miks neid ei müüda? Korterid mis jäid tühjaks vabariigis – kelle kätte need läksid?
Momendil on ehitatud üle vabariigi juba 100000 elamispinda ja ikka ehitatakse?
Iivet pole, mujalt oletame sissetulnuid oleks 70000 , siis 100000 pole ka Tallinn kasvanud .
Kus need pinnad on ja kes tasub nende eest kommunaalteenuseid ? Kes seal elavad , rendivad ja kus on riigitulud sealt ?
Nüüd jõuame selleni – et pole inimestele anda tasenduspindasid , ja kus nad siis kadusid?
Üle vabariigi on vaid kuulda , et umbes 1000 maja peaks vabariigis lammutama – miks neid ei lammutata kui on olemas elamispinnad ? Ja miks neid lammutatavaid hooneid ei saa tsiviilkaitselise õppuse käigus lammutada nagu sõjaline algõpetus ? Tehnika on olemas. Olgu või väljaõpped -Okas jne., kutsuda mehi , kes töötavad tehnika peal ja saab korda majja – nii relvaõpet kui päästet eritingimustes jne. Omavalitsus tagab toidupäeva – see vähendaks ka Kaitseväe kulutusi mujale vajaduseks
Ohvrid olid nii küüditatud kui ka sundüürnikud keda Laar väkja ajas tänavale koos lastega andmata neile vastu elamisopinda. Meri oli selle poolt et Laar valitseks ehkki paljudel oli raske elu. Kordagi ei tõstetud Laari valitsemise ajal mis kestis 6 aastat pensione ega abirahasid aga korterihinnad tõusid väga kõrgele, miid hinnad ka.põllumajandus oli halvas seisus jne. Aga Meri oli sellega rahul.
Eks meil leidub kadetsejaid. Ega vene sõdur poleks teadnud keda Siberisse viia kui eestlased poleks neile nimekirju andnud. Tüükad ja tublid talupojad tehti kulakuteks ja saadeti Siberisse ja loodrid ning laisad said nende talud omalenad olid uusmaasaajad.