Täiskasvanute keeleõppes on seis peaaegu samasugune nagu koolides – on mingid õppekavad, materjalid ja õpetajad, kuid koolituse järel ei suuda ikkagi paljud vajaliku kategooria eksamit edukalt sooritada.
Minu poole pöördus logopeedina töötav naine, kes kurtis eesti keele õpetamise halva kvaliteedi üle täiskasvanute kursustel. Tema sõnul ei aita laulude ja luuletuste õppimine kuidagi kaasa täiskasvanu kõnekeele ja dokumentide vormistamise oskusele. Nende kursuste läbimise tulemusena on ta juba kaks korda B2 kategooria eksamil läbi kukkunud. Kes vastutab täiskasvanutele mõeldud kursuste kvaliteedi eest?
Tegelikult ei olnud mul illusioone, et Eestis pakutakse täiskasvanutele massiliselt tõhusaid eesti keele kursusi, mis võimaldavad neil garanteeritult sooritada vajaliku kategooria eksami. Kui haridusministeerium pole enam kui 30 aasta jooksul suutnud tagada kõikidele koolidele kvalifitseerituid õpetajaid ja metoodikaid, siis mida veel rääkida täiskasvanutele mõeldud kursustest.
Keeleõppe imiteerimine
Ma mäletan 1990. aastate taasiseseisvumise koidikul toimunud eesti keele kursusi täiskasvanutele, kus käisid mu vanemad. Siis tekkis eesti keele kursuseid pakkuvaid firmasid nagu seeni pärast vihma. Enamasti oli tegemist keeleõppe imiteerimisega, selliste tundide efektiivsus lähenes nullile. Ütlematagi on selge, et iga niisugune ettevõte pakkus oma lähenemisviisi, polnud juttugi mingist ära proovitud metoodikast. Ja tekkis tõsine tunne, et tegelikult ei huvita kedagi, mida seal inimestele õpetatakse.
Et mõista, mis on 30 aastaga täiskasvanute kursuste korraldamisel muutunud, esitasin haridusminister Kristina Kallasele kolm küsimust. Ma küsisin:
- Kas kategooria eksamiks valmistumisel on riiklikult kehtestatud standardid: õpikud, õppematerjalid, õppekavad?
- Kas kontrollitakse materjalide sisu, kvaliteeti ja eesmärgile vastavust (näiteks sooritada B2 ja C1 eksam?)
- Kui suur on esimesel ja teisel katsel edukalt sooritatud B2- ja C1-kategooria eksamite osakaal?
Nagu ministri vastusest järeldub, ei ole riik veel välja töötanud üldprogramme, samuti pole välja töötatud ega kindlaks määratud konkreetseid õpikuid või õppematerjale, mille alusel saaks täiskasvanuid kategooriaeksamiks ette valmistada. Selle asemel on täiskasvanutele mõeldud kursuste korraldamise aluseks Euroopa Nõukogu välja töötatud keeletasemete süsteem. Selles süsteemis on antud kuue keeleoskustaseme KIRJELDUSED! (A1, A2, B1, B2, C1 ja C2) – mida peab ühe või teise keeleoskuskategooriaga inimene oskama. Kirjelduses viidatakse ka sellele, kuidas kõige paremini õppeprotsessi planeerida, õppematerjale koostada ja õpilaste teadmisi hinnata.
Otsustades selle järgi, mida rääkis mu vestluskaaslane tema läbitud eesti keele kursusest, võivad mõned firmad Euroopa Nõukogu kirjeldusi selle kohta, milline peab olema õppekava ja kasutatavad materjalid, üsna vabalt tõlgendada. Ja isegi väga selged ja konkreetsed kirjeldused ei saa olla garantiiks, et õppeprotsessis kasutatakse tõhusaid materjale ja metoodikaid.
Lõppude lõpuks, kui pole ühtseid riiklikult kinnitatud õpikuid ja töövihikuid, mille järgi orienteeruda, siis kuidas saab tagada ühtseid kvaliteedistandardeid? Vastus on ilmselge – ei kuidagi! Vastutus kursuste kvaliteedi eest lasub täielikult nende kursuste korraldajatel.
Seis on sama, mis koolides
Tõepoolest, kõigil firmadel, kes pakuvad ettevalmistust keelekategooriaeksamiks, peab olema tegevusluba. Tegevusluba väljastatakse neile firmadele, kellel on täiendusõppe standarditele vastavad õppekavad, kvalifitseeritud õpetajad, loodud on vajalik õpikeskkond ja järgitakse muid tingimusi. Nende nõuete täitmist kontrollib keeleamet. 2023. aasta kevade seisuga on keeleametilt tegutsemiseks loa saanud 139 firmat.
Ühesõnaga seis on peaaegu samasugune nagu koolides – on mingid õppekavad, materjalid ja õpetajad, kuid koolituse järel ei suuda ikkagi paljud vajaliku kategooria eksamit edukalt sooritada. Haridusministeeriumi andmetel sooritab B2-kategooria eksami esimese korraga veidi üle poole (54,5%) eksamitegijatest, C1-kategooria puhul jääb see näitaja alla 40%. Korduseksamile minejate tulemused on veelgi kehvemad.
Arvan, et kõik need aastad pole meie riik eesti keele õpetamise teemasse ei koolides ega ka täiskasvanute kursustel piisavalt tõsiselt suhtunud. Tegevusloa saamiseks ei piisa keeleametile esitatud programmide, õpetajate diplomite ja õppematerjalide hindamisest.
Selle asemel peaksid mentorid tundides osalema ja kohapeal hindama, kui hästi keelt õpetatakse. Lisaks on juba ammu aeg välja töötada õpikud ja töövihikud, mis vastavad ühe või teise keelekategooria valdamiseks vajalikele standarditele ja nõuetele. Sellest võidaksid kõik, nii õpetajad kui õpilased, ning õppeprotsess ja eksamiks valmistumine muutuksid tõhusamaks.
Loomulikult on olulised ka inimese isiklik huvi ja võimed. Kuid standardiseeritud materjalid ja ülesanded võiksid tagada täiskasvanutele pakutavate kursuste turul kvaliteedi.