Praeguses majandussituatsioonis peaks olema ettevaatlik „osta kohe!“ üleskutsetega, sest inimestel oleks mõistlik hoopis hoida rahalist puhvrit eeskätt sügistalvise perioodil tekkida võivate lisakuludega toimetulekuks.
Arvamused sellest, kuidas jaekaubandusel on raske, kipub suurema osa inimeste jaoks minema samasse kategooriasse jutuga, et pangad ei elaks üle nende täiendavat maksustamist. Pehmelt öeldes võivad selle peale paljud pahaseks saada. Aga pole ka midagi imestada, sest elame ju praegu ajal, mil tunneme rõõmu selle üle, kui inflatsioon algab numbriga 1, mitte 2.
Raha- ja maksuasjad on muutunud üldse üheks ebatervislikuks teemaks, millega ei saada hakkama riigikogus (mistõttu tuli jääda suvisele öötööle), veel vähem valitsuses või ministeeriumites. Kui kõige plaanitavaga end kursis hoida, võtab tõepoolest une ära, aga jällegi aitab rõõmu tundmine lihtsatest asjadest. Näiteks sellest, et maksud võiksid tõusta veel rohkem, kuid armuline koalitsioon siiski nii palju seda ei tõsta. Vähemalt praegu mitte. Tasub meenutada ka seda, et hingamine on samuti täiesti tasuta ning kõige efektiivsem maks – peamaks – kasutusele võtmata.
Kogu selle suure rõõmu juures riigi targa rahanduspoliitika osas, mis viib tasakaalu riigieelarve, aga tasakaalust välja perede eelarve, seisab sünkmusta pilvena euribor. See alati nulliga võrdunud – või vähemalt nii kaua, kui paljude mälu üldse mäletab – number, mille tuules on kallist kodust saanud paljude jaoks väga-väga kallis kodu.
Terve hulga perede jaoks, kes siiani on igati kenasti toime tulnud, tähendab see reaalsust, kus peale kodukulude maksmist enam suurt midagi alles ei jäägi. Kui energiakandjate kulu peaks hakkama sügistalvisel perioodil taas kasvama, siis võib kindel olla, et alles ei jää enam üldse midagi. Selle tulemusel hakkab jõudsalt tõusma töötavate vaeste osakaal ühiskonnas, kes ei ole sugugi madalapalgalised, kuid kulud lähevad lihtsalt eest ära.
Arvata, et inflatsiooniralli käigus kaupmeestele kohe üldse midagi kukrusse ei pudisenud, oleks muidugi äärmiselt naiivne. Seda ei saa muidugi võtta liigse üldistusena, kuid ega hindade tõstmisele just kahe käega vastu ei seistud, rääkimata ühestki. Võib-olla tasub sealjuures võtta arvesse näiteks Eesti mitteametlikku majandusindeksit ehk pooleliitrise õlle hinda Raekoja platsil. Sealt saab teha nii mõnegi järelduse.
Praeguses majandussituatsioonis peaks olema ettevaatlik „osta kohe!“ üleskutsetega, sest inimestel oleks mõistlik hoopis hoida rahalist puhvrit eeskätt sügistalvise perioodil tekkida võivate lisakuludega toimetulekuks. Esmajoones peavad inimesed saama ikka oma kodukulud tasutud ning kõhtu ka midagi, sealt edasi tulevad juba järgmised asjad.
Täna ostetud kena ja suure ekraaniga televiisorit on küll tore vaadata, kuid sellele kulunud viimane vaba viissada võib talvel hoopis vajalikumaks osutuda. Sest, tasub meelde tuletada, praeguse valitsuse tegemiste motoks on, et uppuja päästmine jääb ennekõike tema enda teha, sisemiste ressursside arvel.
Kui kaupmeeste kurtmisest midagi head välja tuua, siis on see mõtteviisi muutus, et enam asju ostma ei tormata. Oleme oma tarbimisihalusega jõudnud niigi üsna kriitilisse punkti ning kui see nüüd muutuma hakkab, siis tuleb seda tõepoolest tervitada. Kaupmeeste pisarad sealjuures ei ole siirad.
Siis tuleb riigil asi oma kätte võtta ja ahnetele kaupmeestele piirid seada. See oleks aga liiga “natslik” ja vastu liberaalse turumajanduse seadusele = kust saad, sealt tõmba-vähemalt nagu meil sellest aru saadakse.
Pisaraid poleks vaja valada kui meil oleks normaalne ja hooliv valitsus ja raha ei voolaks riigist välja, aga meil pole seda ning kannatavad nii tootjad kui ka ostjad. Enamu valitsuse liikmeid saab raha mitte millegi eest aga kaupmees teeb tööd ja peab tasu saama aga valitsus peab hoolitsema selle eest et inimesed oleks ostujõulised. Aga kahjuks nad ei tee seda mis on nende kohus sest neil on muud huvid. Süüdi on ka nende valijad.
Lauri Laats sobiks hästi peaministriks
Eelmisel aastal juba röövis valitsus-viletsus tervelt VEERANDI rahva rahapuhvrist ära. Kasutades selleks EL’i kõige suuremat inflatsiooni.
Ning vaevalt et ta sel aastalgi oma röövkäigu tegemata jätab.
See, et loodetavasti röövib natuke vähem, ei muuda üldpilti.
Minu isa oli Pätsu ajal poeomanik Riigis kehtiva seaduse alusel ei tohtinud poodnik lisada müüdavale kaubale üle 10 protsendi kauba sisseostuhinnast Seda nõuet jälgiti väga täpselt ja rikkuja kaupmees sai karistada
tänastes uudistes tuli välja ju – eesti ärikatel on 10 aasta lõikes kasum suurenenud 40%, ometi on olnud kriis-pandeemia jne. Et toetuste saamisel varastati rahvast veelgi