Kohustus ellu jääda

Kuhu ka meedias vaatad, mida kuulad või loed, ilmestab tänapäeva Maailma halastamatu võimuvõitlus ja vaen. Südantkosutav on siis leida võimalus lugeda möödunud ajast ja seal elanud inimeste saatusest kirjutatud lugu, mille autor on suutnud lugejat säästa tavaliselt sellise teema juurde kuuluvast kohustuslikust ideoloogilisest soustist.

3. mai Maalehes kirjutati ühe Eesti presidendi pikast eluteest. Seda lugedes oli meeldiv tõdeda, et loo autor suutis loobuda kiusatusest süüdistada meest selle pärast, et ta oli osa oma elust „valel ajal“ ausalt elanud ja võõrast võimu talunud.

Arnold Rüütli peaaegu sajandipikkune elu oleks justkui koondpilt selle rahva saatusest, kes suutis üle elada maad laastanud sõjad ja võõrvõimude omavoli  ning –  e l l u   j ä ä d a.  Mis imeallikas küll oli see, millest ammutati elujõudu hellitamaks lootust „Kalevi koju saabumisest ja eesti põlve uueks loomisest“? Kas polnud see ürgne igatsus, et Maarjamaa ikka Kungla rahva hallata jääks ja et selle luhtadel oleks alati kuulda seal mängivate laste emakeelset kilkamist?

Ometi, miks nüüd, vabasse maailma – „kuldrannakesele“ – jõudnuna, kuuleme nii palju heietamisi selle väikese rahva ellujäämisjõu raugemise ohust ja Suure Maailma avarustesse hajumisest?

Lembit Käärid, Pärnu

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.