Rohkem kui nädalapäevad pakuvad vihmastel suvepäevadel arutelu uudised majanduse ja riigi rahanduse käekäigu osas. Nüüd oleme jõudnud juba olukorda, kus avalikult klaaritakse arveid ka presidendi endaga. Sõit allamäge on kestnud poolteist aastat järjest, kuid valitsusel on välja pakkuda vaid kärped ja maksutõusud. Kahjuks ei too aga nüri poliitika teravat tulemust.
Karm reaalsus
Ühelt poolt peaks justkui postitiivseks pidama signaali, et majanduse langus läheb edasi aeglasema käiguga, kuid teisalt tekitab nõutust üha levinum suhtumine, justkui aeglane langus olekski juba hea saavutus. Vaatamata asjaolule, et püüame sellest lihtsast asjast rõõmu leida, peegeldavad majandusnäitajad meile siiski karmi reaalsust.
Juba 18 kuud järjestikku kestnud majanduse kahanemine on käsikäes käinud praktiliselt igavesti (vähemalt kõigile tundub juba nii!) kestnud inflatsiooniga. Lihtsustatult öeldes on majanduses ringlemas vähem raha ning sealjuures saab kõike osta palju kallimalt kui enne. Tegelikult käib ka sellega kaasas suurepärane uudis: juba juunikuus polnudki hinnatõus üle 10 protsendi, vaid seda sai väljendada ühekohalise numbriga. See oli muidugi iroonia, sest hinnatõus on olnud meeletu.
Just toidu- ning esmatarbekaubad on need, millega inimesed – ja absoluutselt kõik – peavad löögi vastu võtma. Mõistagi saab teha üleskutseid kokkuhoidlikkusele, soodusmüükidel ostlemisele ning veel millele iganes, kuid mingist piirist enam odavamalt ei saa. Hoidku jumal veel selle eest, kui peres peaksid kasvueas lapsed olema, kes vajavad vaheldusrikast ja kvaliteetset toitu – pole võimalik! Mis sellest, et toidu mitmekesisus ja kvaliteet mõjutab otseselt tervist ja igapäevast elukvaliteeti.
Õigupoolest pole ka täit selgust, kes siis täpselt hindu tõstis. Kas need on vastikud rikkuses suplevad põllumehed, mõisaomanikest toidutootjad või siis kröösustest kaupmehed. Seegi oli muidugi iroonia, sest hinnatõus peegeldub kogu meie majanduskeskkonnas, mitte ainult ühe või teise sektori eestvedamises. Superministeeriumi koridorides aga kajab neil teemadel kõvasti vaikus, sest ühtki ideed hinnatõusu ohjamiseks või leevendamiseks ei ole välja käidud.
Nüri lahendus ei too teravat tulemust
Oleme saanud endale valitsuse, kus osatakse veenva näoga igale kaamerale selgitada, KUI halb on ikka riigi rahanduse olukord ning mil viisil peab igaüks kokku hoidma ja oma panuse andma. Kui juttu tuleb aga riigi enda kokkuhoiust, siis ei osatagi kohe kärpekohti nimetada. Nenditakse, et peretoetuste vähendamine andis küll omajagu säästu. Tõsi, läbi häda ja suure kriitika saatel jääb nüüd kulutamata 275 000 eurot noorte osalusportaali loomiseks.
Kuid hädad pole sellega lõppenud, sest vähemalt sama õnnetut kuvandit omab planeeritav automaks, mille kritiseerimise järel sai ka president Karis lugupeetud rahandusministri näpuviibutuse osaliseks. Kahjuks on Eesti poliitika niigi madal maine veelgi kõvasti rappida saanud, kui peab lugema, kuidas valitsuse töö kvaliteeti kritiseerinud presidendile ei leita kiuste täiendavat rahastust riigi esindamiseks välismaal või siis pakutakse Kadriorust tehingut, kus suurem raha tähendab väiksemat kriitikat.
Võib ju loota, et tõsi pole kumbki, kuid niigi porised kuued said taas plekke juurde. Rahval jõudsid vaevalt viimased ööistungid meelest minna. See viga saab aga peagi parandatud, sest praegusel kursil ootavad riigikogu sügisel ees taas lõputud erimeelsused ning öised eluviisid. Kuigi – ilmselt pole ka ööistungite pidamiseks piisavalt raha.
Ideed, mitte heietused
Kuid äkki on kuskil olemas mingi võluvits, selline nipp, mis kangutaks madalikult lahti praeguse poliitika ning tooks juurde uusi julgeid ideid. Äkki isegi paneks majanduse taas kasvama. Paratamatult on parlamendierakonnad oma dogmadesse kinni jäänud (jah, juba ka Eesti 200) ning selmet püüda pilku tulevikku pöörata, hakatakse igal võimalusel hoopis teineteist klohmima. Mida isiklikumalt, seda parem, sest siis saab suuremate tähtedega pealkirjad.
Õnneks on poliitikute kähmlused seni olnud verbaalsed, kuid ilmselt puudub sellest veel vaid poolteist sammu, et ka käsipidi kokku mindaks. Eriti irooniliseks teeb asja see, et võitlused on koondumas võitlusteks iseenesest, nagu see iidne muistend kahest suguharust, kellest kumbki ei mäletanud enam, mille pärast kunagi tülli mindi.
Poliitiliste otsuste puhul ei ole hea olla nii kiire, et saad iseenda seljale koputada. Kuigi kiirus võib olla voorus, siis palju osapooli ning suurt mõju omava algatuse puhul on mõistlik siiski üheksa korda mõõta ning üks kord lõigata. Tänased poliitilised otsused mõjutavad tulevikku ning peavad olema tehtud arvestusega, et need edaspidi elu parandaksid, mitte vastupidi. Ma keeldun uskumast, et Eesti on nüüd jõudnud sellisesse aega, kus enam mitte midagi tehtud ei saa, sest pole raha ega ka tahtmist, üksmeelest rääkimata.
Selleks, et heietustest ideedeni jõuda, tasub palju julgemalt küsida nõu nendelt, kel olemas teadmised, kogemused ja arvamus. Eestis tegutsevad maailmatasemel ülikoolid maailmatasemel teadlastega, meie ettevõtjad pole vallutamas ainult Euroopat, vaid kogu maailma. Rääkimata kõigi teiste valdkondade esindajatest, kes on väga head selles, mida teevad.
Mina poleks valinud mitte ühtegi poliitikut kes on praeguses valitsuses. Aga näe imet paljud leidsid. Need kes valisid praeguse valitsuse poliitikuid sülitavad majanduslanguse peale, neid ei huvita et meie rahvas vaesub pidevalt.Kas valitsuses üldse on mõnda majandusteadlast kes oskaks pidurdada majanduslangust
Valitsus valitakse ikka selleks et oma rahva elatustaset tõsta. Aga meie msksumaksja raha loobitakse mujake, poetakse Brüsseli tegelaste ja Bideni ees. Abistatakse teisi riike mis on nagu tilk merre. Kui mul õigesti meeles on saadeti relvi ukrainasse 400 miljoni eest et tappa. inimesi ja siis pole ome et riigikassa on tühi ja meie onomesed peavad kõik välja maksma kuna tõstetakse makse ja majandus on languses. Kõil see sekkumine sinna us üks väile ja vaene riil ei suuda maailmas midagi muuta võib tuua meile vaid häda kaela.
Lauri Laats on minu lemmikpoliitik. Ta räägib ja teeb kõik õigesti.
Otsitakse statiste-näitlejaid uude lesbifilmi “Agarad hullut”. EKRE liikmetel mitte tulla.
Lugesin Siim Kallase ütlemisi eesti rahva ja automaksu kohta Kunagisest arukast ajakirjanikust on saanud kiuslik ätt Ja selliseid on reformierakonnas hulgi Seda erakonda pärsib karistamatuse tunne PR hooldus WEB fond 10 miljonit kilekotid rahapesu roosamanna Kõik nagu hane selga vesi Uus nädal ja uus intriig Reformitegelaste majakesed mere äärde muudkui kerkivad nagu seened Vaid lihtrahvas imegu näppu Kaua võib