Keskerakonna eesmärgiks on inimkeskne majandusmudel

Mihhail Kõlvart, Keskerakonna esimees

Maailmas ja Eestis toimuv esitab meile väljakutse, kus tänastel otsustel on pikaaegne mõju riigile, kuid eeskätt inimestele. Seepärast soovin, et Keskerakond ei pakuks meie riigile ja ühiskonnale pelgalt kõlavaid loosungeid ega lihtsaid tegevusi, vaid terviklikku arengukontseptsiooni.

Me oleme harjunud, et valimised võidetakse paari hüüdlausega või siis klassikalise vastandamisega – vaenlast otsides või kedagi vaenlaseks tembeldades. Seejärel, pärast valimisvõitu viiakse osad lubadused ka ellu või hakatakse otsima süüdlast, miks ei olnud võimalik lubadusi täita. Kuid me ei peaks sellega leppima, veel vähem harjuma.

Ka praegu oleme tunnistajaks valitsuse pakutavale raamatupidamislikule lähenemisele majanduse turgutamiseks. Juba enne valimisi oli teada nii riigieelarve puudujääk kui ka eesseisev majanduskriis, kuid sellele vaatamata jagati heldelt toetusi ja tõsteti palku. Ja siis, pärast valimisi asutakse koguma maksutõusudega kõiki valimiseelselt inimestele antud hüvesid tagasi ja -enamgi veel.

Näib, et see ongi riigi majanduspoliitika ja mitmeaastane tegevusplaan, kus panustatakse sellele, et tänased ebapopulaarsed otsused on nelja aasta pärast unustatud ning järgmisteks valimisteks riigikassa maksutuluga kosunud nii palju, et valijatele taas meelehead pakkuda.

Ent siinkohal on olulisem küsimus, kas majandus paari aasta pärast ka stabiliseerub ja mis meid pikemas perspektiivis ees ootab. Oleme oma riigi majanduse rajanud väga lihtsale printsiibile. Selle käsituseks on õhuke riik – tasakaalus eelarve, isereguleeriv turg ja riigi võimalikult vähene sekkumine majandusse. Kuid sellest käsitusest loobusid edukad riigid juba aastakümneid tagasi.

Riigil olgu prioriteetsed majandussektorid

Ühiskonnas majanduse ja sotsiaalse kapitali arendamiseks peavad olema riigil prioriteetsed majandussektorid, kuhu panustada ja luua ettevõtluskeskkonda. See ei tähenda, et riik reguleerib üle ettevõtlust, vaid aitab luua sobivad ja soodsad tingimused, sh maksusüsteemi. Aga vajalikud eeldused tuleb selleks luua juba haridussüsteemis.

Me ei saa täna väita, et meil on teada need esmatähtsad sektorid, millega riik sihipäraselt tegeleks. Teenindus – ja turismisektor on küll Eesti majanduse üheks oluliseks tegevusalaks, kuid näiteks hotellindust peab valitsus luksuskaubaks, mis on madalalt maksustatud. Tegelikult on majutusteenus suuresti eksport, mis aitab kaasa teistele valdkondadele. Nii otsustab riik selle asemel, et luua soodne maksukeskkond ühes olulises sektoris, hoopis seda lämmatada maksutõusudega.

P r i o r i t e e d i k s ei saa pidada ka IT-sektorit, sest ei saa oluliseks pidada valdkonda, kus puudub sisuline ja pikaajaline arengustrateegia ja riik ei panusta teadusse ega tegele sihikindlalt spetsialistide ettevalmistamisega. Meil ei ole piisavalt isegi matemaatikaõpetajaid.

Meil tuleb valida teadlikult majandussektorid, mida kaitsta ka rasketel aegadel. Just nagu tegid seda mitmed riigid energiakriisi ajal. Riigile olulise sektori kaitsmine tähendab nii otsetoetust kui ka avalike sektori investeeringuid. Kui me ei panusta kriisi ajal teatud sektoritesse, näiteks teede ehitusse, on sellel veelgi valusamad ja kulukamad tagajärjed. Tehased sulgevad uksed, kuid hilisem töö taastamine on märksa kulukam kui selle alalhoidmine ning töötuks jäävad inimesed on täiendavaks koormus sotsiaalsüsteemile, riigile tähendab see omakorda kaotsiläinud tulumaksu.

Majandusinvesteeringud kriisiajal

Just seepärast peab riik kriisi ajal investeerima, võtma selleks vajadusel ka laenu, et tulevikus katta ja pehmendada majanduskriisist kaasnevaid tagajärgi ning valada vundament majanduse taastamiseks. Ettevõtete, eriti väike- ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine, laenude stimuleerimine, investeeringud haridusse ja infrastruktuuri on need meetmed, mis aitavad majanduskasvu parandada ja suurendada. Ja see eeldab riigieelarve kulude suurendamist, mitte vähendamist. Kuid selleks ei ole vaja poliitilisi debatte, vaid kaasata ja kuulata oma valdkonna ekspertide – majandusteadlaste, suurettevõtete juhtide, ettevõtjate ja nende katusorganisatsioonide ning erialaliitude esindajate, arvamusi ja prognoose.

Neist hinnangutest lähtuvalt saab kokku leppida ettepanekutes, mida ellu viia. Majandussektorite prioritiseerimisel võib olla ka märksa suurem ja laiem mõju. Seeläbi võime leida oma suure idee ehk Eesti Nokia. Jõuda selleni, mida meie – eestlased, suudame ja oskame kõige paremini maailma tipptasemel teha. Kindlasti ei ole see võimatu, sest ka üks väike riik oma piiratud ressursiga on selleks suuteline. Mõeldes siinkohal kasvõi Singapuri eduloole. Seega, tuleb mõelda laiemalt ning luues midagi unikaalset, muutub see ka unikaalseks laiemalt.

Meie suurim väärtus on inimesed

Ent see kõik on võimalik üksnes siis, kui mõistame oma peamist ressurssi – inimest ja tema väärtust. Inimesed erineva kultuurilise, maailmavaatelise või sotsiaalse taustaga. Ja mida rohkem on meil erinevaid vaatenurki probleemide käsitlemiseks ja lahendamiseks, seda rohkem on ka teadmisi erinevatest valdkondadest ning seda sisukamaid käsitusi suudame pakkuda. Iga inimene on produktiivne ja imponeeriv siis, kui ta tunneb end vajalikuna ühiskonnas ja riigile.

Igapäevaselt tajub inimene riiki kõige lähemalt läbi kohaliku omavalitsuse. Aastate jooksul on riik koomale tõmmanud avaliku sektori teenuseid, sulgedes koole, raamatukogusid ja päästekomandosid. See tekitab inimestes paratamatult tunde, et riik ei hooli temast. Seepärast tuleb riigil oma teenused standardiseerida ehk kõik avalikud teenused peavad olema igal pool – nii linnas kui vallas tagatud samal tasemel. Nii hariduses, sotsiaalvaldkonnas kui ka tervishoius. Väikese omavalitsuse puhul on see võimalik üksnes riigipoolse toetuse abiga. Vastasel juhul kolib maalt ära avalik sektor, känguvad avalikud teenused ning noored pered lahkuvad. Ja veelgi pikemas vaates kaob ka kohalik ettevõtlus ja töökohad.

Vajame tugevaid omavalitsusi

Omavalitsustele peab olema tagatud tulubaas, mis võimaldab täita seadusest tulenevaid ülesandeid ja teha kogukonna arenguks vajalikke investeeringuid. Viimastel aastatel on riik kohalikele omavalitsustele pannud üha täiendavaid kohustusi, kuid piisavas mahus vahendeid selleks ei tagata. Näiteks üldhooldusreformi jõustumisega on kõik omavalitsused sarnases olukorras, sõltumata omavalitsuse suurusest. Riik ei ole selle reformi läbiviimiseks vajalikus mahus vaheneid omavalitsustele eraldanud. Samas kaasnes reformiga ka suurem vajadus hooldekodu kohtade järele, kui seda suudetakse pakkuda. Seetõttu kannatavad kõige enam need kliendid, kes kõige rohkem hooldusteenust vajavad, sest erahooldekodud eelistavad kliente, kelle teenindamine vajab vähem ressurssi. Eraldi probleemiks on personalipuudus. Selle tagajärjeks on hooldekodudes kasvanud kohatasud, mis veelgi rohkem süvendab riigipoolse vähese ­ finantseerimise probleemi ja kokkuvõttes raskeneb selle teenuse kättesaadavus. Ja see on vaid üks näide, kuidas riik korraldab läbimõtlemata reforme läbi loosungite.

Tegelikult ei ole ­ finantsautonoomia pelgalt riigi poolt määratud kohustuste täitmine, isegi siis, kui need on finantsiliselt sajaprotsendiliselt kaetud. Finantsautonoomia tähendab vaba ressurssi, mida omavalitsus saab kasutada oma äranägemise järgi ja kohalike elanike huvides. Selleks, et ­ finantsautonoomia oleks tagatud, peab riik omavalitsustele kindlustama omatulu võimalused, väiksematele omavalitsustele riigipoolse täiendava toetuse ja regioonides ettevõtluse sooduskeskkonna, sh maksusoodustused. Alles seejärel saame rääkida omavalitsuste autonoomiast, mis omakorda kindlustab inimeste heaolu. See, mida riik hetkel omavalitsustele pakub, on tulubaasi ümberjagamine, kuid sisuliselt tähendab see mitte rikkuse, vaid vaesuse ümberjagamist.

Keskerakond peab seisma kohalike omavalitsuste eest. Sest just Keskerakond ühendab inimesi ja usub inimeste võimekusse. Väärtustab ja suudab panustada ühiskonda, kus iga inimene on motiveeritud andma endast parima oma kodukandi ja riigi heaks. Just Keskerakond peab pakkuma ühiskonnale mitte ainult kõlavaid loosungeid ega poliit-tehnoloogiat enne valimisi, vaid kaalutletud sotsiaalmajanduslikke kontseptsioone riigi arendamiseks. Ja seda mitte tänaseks ega homseks, vaid mitmekümneks aastaks.