Kuuseehete kuninganna

Marika Plooman

Tallinlanna Marika Plooman, keskerakondlane aastast 1999, töötab õpetajana, kuid aastalõpu pühadeks jääb tema kollektsionääri roll selgelt peale.

Marikal on hiigelsuur jõulukollektsioon. Pärisime, mida see numbrites tähendab: nii ­ ja nääriehete­­ palju kuusekuule, nii palju käbisid, nii palju girlande, nii palju päkapikke või on mingi üldarv? Kas ka kõige suurem kollektsioon Eestis?

„Tegelikult ma päris täpset arvu isegi ei tea,“ sõnab naine. „Kindlasti üle 800. Aga täna ei julge enam väita, et see on Eestis kõige suurem kollektsioon, üks suurimaid, jah. Olen aastaid kuuseehete kogumist ja hoidmist propageerinud, ja paljud inimesed on seejärel neid koguma hakanud. Ma näen oksjonite keskkonnas, et neid ostetakse massiliselt ja on kõvad oksjoni ülelöömised. Mina aga ei aja taga kvantiteeti, vaid lähtun asja originaalsusest ja ajastust.“

Eks ikka lapsepõlvest

Küsimusele, millal ta oma kollektsiooni alustas ja mis oli ajendiks, vastab Marika: „Ajendiks oli üks lapsepõlve juhtum. Meie vanas puumajas oli veranda, kuhu pandi kuusk, teate, sellise risti peale. Mäletan, et jõulud ja uus aasta olid läbi, ma tulin emaga õhtul lasteaiast ja veel õues märkasin, et kuusetuled ei põle. Kui läksime tuppa, nägime, et kuusk on pikali kukkunud ja kõik imeilusad vanaaegsed ehted – toredad siilid, kassid, karud, lapsed, pärlehted – muutusid klaasipuruks. See oli tohutu tragöödia ühele väikesele lapsele. Ja see jäi mulle hinge.

Ja kui ma umbes 20 aastat tagasi liikusin Balti jaama turul oma lapsega, leidsin antiigiputka asjade hulgast neid samu ehteid – tohutu rõõm! Nendest saidki esimesed minu kollektsiooni ehted – 1960­ ndate aastate põrnikas, karu…“

Marika Ploomani sõnul keskendub ta nõukogude Venemaa figuur ja pärlehetele, sest sellel ajal, kui koguma hakkas, ettekujutust muudest eriti ei olnud. „Nõukogudeaegsed käsitööehted klaasist, eriti valmistatud pärast sõda 50­70­ndatel aastatel, on imeilusad, väga originaalsed ja kogu maailmas sügavalt hinnas. Hiljem tulid juurde ehted papjeemašeest,“ lisab Marika.

Kuuseehted kui kaduv väärtus

Vanimad Ploomani kollektsiooni aarded on pärit siiski tsaariajast. „Neid on vähe. Jääpurikad, kuul, linnud. Kollektsiooni täiendamine käib nii, et jälgin oksjoneid, jõuluehete katalooge, internetimüüki, käin antiigipoodides ja laatadel. Mõnikord toovad inimesed, kes teavad, et kogun. Viimastel aastatel on nii, et kodused ütlevad: sa ei tohi ühtegi ehet juurde osta! Siis ma salaja ikka ostan,“ muigab kollektsionäär. „Mul on esikukapid neid täis, aga kui nad läksid köögikappidesse, vaat siis läks kodusõjaks – et nõude vahele ei saa ja nõude peale ei tohi. Nii et ma nüüd ei osta nii, nagu algusaastatel. Sellel aastal olen ostnud ainult ühe väikese karbi, aga seal on enne Teist maailmasõda Saksamaal valmistatud ehted tinast, mis võisid sattuda Eestisse sõjajärgselt sõjatrofeena.“

Kollektsiooni lemmikehted on need, mis on seotud lastega, loomadega, puu- ja köögiviljadega. Seepärast, et iga ehe on kaunistatud käsitsi. Need kõik on unikaalsed. Marika kogu eksponeeriti üsna palju, ka välismaal.

“Näituse tegemine on suur töö. Ehted on pakitud teemade kaupa, väga vanad on lihtsalt ühes karbis eraldi. Kuuseehted on nii haprad, nii õrnad, lähevad kergesti katki, nii et see on justkui kaduv väärtus. Iga ehe on mähitud kas siidpaberi või mullikile sisse, ei tohi olla kuumas ega külmas, kõikuda, niiskust saada. Papjeemašeega on näiteks selline lugu, et kui ta saab niiskust, siis läheb pruuniks, koledaks ja ei säili,” selgitab koguja.

Ka siin mood ja trendid

“Põnev on see, et midagi on koguaeg puudu,” tunnistab ta. “Kui rahakott peale ei hakka, noh, siis lülitub sisse minu ratsionaalne mõistus (11 aastat olin Tallinna linnavolikogus juhtiv revident) ja ehe jääb ostmata. Mis veel pinget pakub, on see, kui asi on hästi säilinud – värv on peal ja kirgas, kael ei ole katki, tükke väljas ei ole, mõrasid ei ole. Kuid seda on tänapäeval juba väga harva.”

Marika jälgib jõulu­ ja nääriehete moodi ja trende: „Läbi sajandite on olnud niimoodi, et pärast suuri pöördeid ühiskonnas inimesed viskavad eelmise ajastu ehted ära. Viimane selline suur äraviskamine oli 1990­ndate aastate alguses, kui visati väga palju ilusaid n õ u k o g u d e a e g s e i d ehteid ära ja osteti… Hiina plastmasskuulid asemele.“

Ehteid kollektsioonist kodukuusele ei panda. “Jõulupuud on meil aastate kaupa erinevad,” märgib vestluskaaslane. “On olnud aegu, kui ma katsin kuuse erinevate meie pere põlvkondade ehetega: minu vanaema­vanaisa, minu isa, minu ja minu laste ajastu ehetega. On olnud ka sellised jõulupuud, kus olid laste enda tehtud ehted. Tänavu kaunistasime kunstjõulupuu – püüame hoida loodust – kaasaegsete ehetega. Tegelikult vaatavad tootjad väga palju minevikku. Tean, et mõned on käinud ka mu näitustel piilumas. Kui uurida kauplustes, siis näed, et ehetes on sellised teemad, mis on kunagi juba olnud, mida toodeti, ütleme, 1960­ndatel. Ainult et nüüd on nad uues kuues.“

KN

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.