Mihhail Kõlvart, Keskerakonna esimees
Eesti Energia kõige olulisem ülesanne on varustada Eestit mõistlikel tingimustel kvaliteetse elektrienergiaga. See on põhjus, miks see ettevõte on ellu kutsutud ning mistahes muude näitajate parandamine ei tohi tulla selle eesmärgi arvelt.
Eesti Energia äsjases erikontrolli raportis avaldatud puudujäägid on käivitanud arutelu selle ümber, kas Hando Sutter on oma meeskonnaga teinud juhtimisel vigu ning üritanud varjata keskkonnanõuete rikkumist.
Aga teenimatult vähe räägitakse sellest, miks on Eesti otsustanud ise oma sõltumatut energiaressurssi kägistada muust Euroopast rangemate normidega, mille täitmine ongi ebarealistlik. Energia on elanike jaoks elutähtis teenus ning ettevõtete jaoks põhiline sisend, mille hind on otsustav tegur ka siinsete kaupade konkurentsivõimes.
Riigifirmadesse on vastuolu sisse kirjutatud
Kõik teavad, et erafirma eesmärk on teenida kasumit. Kui 1990. aastate teisel poolel kujundati riigiettevõte Eesti Energia ümber mitmeks tavaliseks aktsiaseltsiks, siis tekkis vastuoluline situatsioon – kuigi sõnades jäi nende firmade eesmärgiks jätkuvalt tagada elanikele mõistlikel tingimustel elektrienergia, siis teiselt poolt lisandus sellele ka kohustus teenida omanikule ehk riigile kasumit. Ja nii mõneski olukorras on need teineteisele vastanduvad eesmärgid. Viimastel aastatel on lisandunud ka järjest rangemad keskkonnanormid, mida peab energiatootmisel järgima.
Loomulikult peab elektrienergiat tootma nii, et ettevõte oleks hästi majandatud ja et loodust ülemäära ei koormataks. Aga kuna kasum ja keskkonnanormid on konkreetsete numbritega mõõdetavad suurused, siis kipuvad need varjutama selle tegeliku ja kõige olulisema eesmärgi, mida numbritega nii täpselt mõõta ei saa – mõistlikel tingimustel elektrienergia tootmise Eesti elanikele ja ettevõtetele.
Ja riigijuhtidel on seda väga lihtne kuritarvitada. Läbi riigile kuuluva energiafirma saab lasta elanikel riigikassat täita nii, et seda ei nimetata maksutõusuks. Samuti saab kodumaisele elektritööstusele põhjendamatult rangeid nõudeid peale surudes teenida mõningate Euroopa kolleegide silmis isiklikke poliitilisi plusspunkte.
Lugedes läbi kogu omanikuootuste paketi, mida riik on tänaseks Eesti Energiale seadnud, siis selgubki, et kõiki teineteise otsa kuhjatud soove lihtsalt ei ole võimalik täita, sest samaaegselt tõstetakse nõutud varustuskindlust, karmistatakse keskkonnanorme ja selle kõige juures nõutakse suuremat kasumit, kuid investeeringuteks vajalikku raha ei anta. Veelgi õõvastavam on aga see, et firma peamist ülesannet – mõistliku hinnaga elektrienergia pakkumist Eesti inimestele ei ole nendes ootustes kirja pandudki! Nii et tegelikult peaksime elanikena olema Eesti Energiale isegi tänulikud, et nad pole läinud lihtsama vastupanu teed ja riigi nõudmisi hinnatõusuga rahastanud.
Eesti Energia on korduvalt juhtinud kõigile nendele vastuoludele ka omaniku ehk riigi tähelepanu, kuid neid on ignoreeritud. Seetõttu on eriti küüniline, et valitsus tellib 200 000 euro eest raporti asjaolude kohta, mis olid ammu teada ning mida riigivõim oli ise otsustanud kogu selle aja ignoreerida.
Mugavalt ajastatud skandaal
Veel üks huvitav asjaolu, millest pole eriti räägitud, on Eesti Energia praeguse skandaali ajastus. Nimelt on see skandaal peaministriparteile päris mitmel põhjusel sedavõrd mugav, et loogika tõrgub seda pidama juhuslikuks kokkusattumuseks.
Esiteks saab selle skandaaliga varjutada rahvusliku lennufirma Nordica pankroti teemat. Teiseks aga annab Eesti Energia keskkonnanõuete rikkumine Kliimaministeeriumile hea ettekäände teha lobitööd rohepöördega seotud ja läbimõtlemata sammudele nagu põlevkivisektori kiirkorras sulgemine ning maksumaksja raha matmine meretuuleparkidesse. Vahemärkusena tuletan meelde, et Eesti majandus langeb kolmandat aastat järjest, kuid valitsus ei ole teinud tugevaid pingutusi olukorra parandamiseks.
Aga just rohepöörde kontekstis ongi Nordica pankroti juhtum eriti piinlik, sest vähem kui 10 aastat tagasi ennustas toonane Reformierakonna valitsus uut lennufirmat rajades, et seda saadab tänu turupõhisele äriplaanile edu. Täna on riik matnud Nordicasse kümneid miljoneid eurosid, Nordica on pankrotis, kuid peaminister lubab praegu sama optimistlikult edu tuuleparkidele, kuhu maetakse maksumaksja raha juba miljardite kaupa.
Mina tahaksin aga küsida – kas me tõesti usume, et miljardite eurode maksumaksja raha eest suudame Eestis esimese riigina maailmas hakata tuulest odavat elektrit saama? Ja kas me usaldame selle projekti samale poliitjõule, kes ei suutnud käima tõmmata isegi niivõrd klassikalist ettevõtet nagu lennufirma?
Ja muidugi tahaksin veel küsida seda, miks avalikustati Eesti Energia audit koheselt, aga Nordicaga seotud raportid on jätkuvalt salastatud.
Elektri varustuskindlus peab jääma prioriteediks
Ideoloogiliste ja reaalust eiravate piirangute seadmine elutähtsa teenuse toimimisele ei ole põhjendatud. Kui me ise vabatahtlikult kammitseme oma ühiskonna üht kõige olulisemat ressurssi palju rangemate normidega, kui isegi Euroopa tasemel nõutakse, siis see on mõtlematu ja ohtlik. Mis järgmiseks? Kütuse piirnormid Päästeametile ja Kaitseväele?
Põlevkiviõlitehased ja põlevkivi tootmine on üks terviklik süsteem, millel on riigi jaoks nii strateegiline, majanduslik kui ka regionaalpoliitiline tähtsus. See ülbus ja üleolek, millega praegune võimukoalitsioon põlevkivisektorisse suhtub, on elukauge ning kahjulik.
Põlevkivisektor vajab täna mitte kiusamist, vaid päris eluga kooskõlas olevat arengukava. See peab andma garantii, et sellesse valdkonda on veel mõtet investeerida, sealhulgas reostust vähendavatesse tehnoloogiatesse. Samas sätestaks see kava ka tõepoolest reaalsed võimalused seda tegevusala sulgeda siis, kui päriselt on midagi samaväärset asemel, näiteks tuumajaam. Aga põlevkivisektorit ei tohi hävitada soovmõtlemisest kantud illusioonide najal.
Tegelikkus on see, et ka tuulejaamad ei saa töötada ilma juhitava elektrienergiata, mida pakub meile muust maailmast sõltumatult ainult põlevkivi. Aga kui me surume põlevkivisektorile peale absurdselt ranged normid, siis on igal selle valdkonna juhil lõpuks kaks võimalust. Ta kas rikub norme, mida pole võimalik täita, ning seeläbi annab poliitvõimule rohelise tule ennast sobival ajahetkel rünnata. Või teise võimalusena jätab selle olulise teenuse lihtsalt osutamata.