Sergei Metlev maalis oma hiljutises arvamusloos pildi, nagu ootaks Tallinna ees pikad aastad Keskerakonna „rusuvat diktaati“. Kujund on mõjuv, aga tegelikkusele see ei vasta. Valimiste eel kasvav Keskerakonna toetus peegeldab tallinlaste ootust tasakaalukale linnajuhtimisele, sest Ossinovski nelikliit on oma tegevuses läbi kukkunud.
Nelikliit on teinud kõik, et tallinlased pettuksid
Metlevil on õigus selles küsimuses, et Keskerakond on tugev jõud Tallinna poliitikas, kuid see pole ju midagi uut. Ülejäänu osas jääb ta subjektiivseks ning annab endast parima (või halvima?), et võimalikult hirmuäratavalt Keskerakonda iseloomustada. Sealjuures jääb Metlevi poolt aga tähelepanuta asjaolu, et Keskerakonna kasvava populaarsuse taga ei ole mingi salapärane “vene strateegia”, vaid eelkõige praegune linnavalitsus, mille tegemised ja tegemata jätmised on pealinlastele selgelt pettumuse valmistanud.
2024. aasta kevadel moodustati Tallinnas neljast erakonnast koosnev koalitsioon, mille eesmärk oli vaid ja ainult tõestada, et Keskerakonna pikalt kestnud linnajuhtimine oli vigane ning kahjulik. Selles kambaka tegemise eufoorias unustati aga tõsiasi, et valimisteni jäänud perioodi jooksul tuleb ka näidata, millega ise hakkama saadakse. Nii ongi poolteist aastat valitsenud olukord, kus linna justkui juhitakse, aga ei juhita ka. Suurtest sõnadest visises õhk välja niipea, kui oli tarvis käised üles käärida ja päriselt tööle hakata. Kui aga üks abilinnapea puistab liiklusmärke varrukast ning teine peab neid rattakasti kokku korjama ning võidu maalitakse ja kustutatakse rattateid, siis kulub energiat muidugi palju, mis sellest, et midagi tehtud ei saa. Lõpuks väsitas see omavaheline arveteklaarimine nii ära, et reformierakondlased ei suutnud enam isegi aru saada, kas nad on ikka koalitsioonis või mitte.
Kui need poolteist aastat on midagi, siis kahjuks just seda, et Keskerakonna kriitikud ei suuda ise linnajuhtimises korda luua. Stabiilsuse puudumine, katkematu intrigeerimine ja otsustamatus on linnale palju kahju teinud. Pealinlased on sellest kõigest väsinud, veelgi enam, väsinud on ka mitmed koalitsioonipoliitikud, kes tunnevad oma erakonna pärast häbi.
Tallinna elanikud teavad, et igapäevaelus on stabiilsusel ja tasakaalul väga suur väärtus: toimiv ühistransport, kindel investeerimiskeskkond, teadmine, et linn suudab oma kohustusi täita. Metlevi “rusuva diktatuuri” kujund ähvardab Tallinna valijaid justkui selle eest, kui otsustatakse valida toimiv linnajuhtimine, kus pelga ärplemise asemel saavad asjad tehtud.
Samasse patta võib panna ka selle müstilise „vene strateegia“ – justkui oleks kogu Keskerakonna edu rajatud manipuleerimisele venekeelse elanikkonnaga. Ka selles punktis punktis peaks Metlev eelkõige arutlema, mida on teised erakonnad teinud või tegemata jätnud, et nad ei suuda vene emakeelega inimesi Eestis kõnetada. Vene emakeelega valijad ei ole mingil viisil ühe erakonna “omad” või monopol, aga kui neile kleebitakse pidevalt ohtliku toote silti külge, tekibki võõrandumine. Keskerakond on olnud erakond, kes on püüdnud kogukondi kaasata ja nende küsimustele vastuseid otsida. Siinkohal tuleb eriti kriitiliselt vaadata otsa sotsiaaldemokraatidele, kes on jätnud täiesti kasutamata oma võimaluse seda elanikkonna gruppi tugevalt kõnetada. Seda nii Toompeal kui ka Tallinnas võimul olles.
Loevad teod, mitte sõnad
Metlevile Keskerakond üldse ei meeldi – arusaadav. Ajakirjanikuna peaks ta aga siiski suutma säilitada objektiivsust ning mitte sellisel viisil välja valada oma vastumeelsust – et mitte öelda vihkamist – Keskerakonna suhtes. Toimetaja roll ei tähenda muidugi neutraalsust arvamuses, kuid see eeldab siiski mõõdukust ja faktitäpsust. Kui vastaspoolt kujutatakse järjekindlalt mustades toonides ja välistatakse igasugune positiivne panus, siis ei ole see enam analüüs, vaid kampaanialik rünnak. Lugeja väärib tasakaalukamat pilku.
Pealinna inimesed ei vali sügisel mitte loosungite ja hirmujuttude, vaid väga konkreetse kogemuse põhjal. Ja kogemus nelikliiduga on olnud valus. Lubati uut hingamist ja läbipaistvust, kuid külvati segadust ja otsustamatust. Lubati paremat juhtimist, kuid juhiti hoopis halvemini. Selles valguses ei ole üllatav, et Keskerakond on oma positsioone taastamas. Tallinlased tahavad, et nende linn oleks juhitud.
Tasakaalukas juhtimine tuleb siis kui meie pealinna asuvad juhtima taas keskerakondlased ja abiks väivad olla ekrelased aga reformierakondlasi, sotse ja Eesti kahesajalisi ei tohiks seal olla mitte ühtegi. Isamaalastest meeldib mulle Seeder.Loodan et ausad ja hoolivad inimesed valivad meile tööka, õiglase ja hooliva valitsuse Tallinnas. meie riik vajab ka valitsusvahetust ja iseseisvust.
koalitsioonis pole ühtegi nii tarka poliitikut kui on Lauri Laats.