Väita, et inimene ei sobi avalikku rolli üksnes oma vanuse tõttu, ei ole lihtsalt halb maitse või eksimus sõnastuses. See peegeldab sügavat väärtuskonflikti inimese sees – arusaama, kus elu pikkus ja kogemus muutuvad kahtlaseks omaduseks, mitte rikkuseks. Eriti häiriv on see siis, kui sellist hoiakut normaliseerib keegi, keda esitletakse “ühiskonna arvamusliidrina*”.
Kas oleme tõesti jõudnud punkti, kus elukogemus on puudus? Kus see, et inimene on näinud, läbi elanud ja mõtestanud rohkem kui üks põlvkond korraga, muudab ta sobimatuks kaasa rääkima? Selline loogika on ohtlikult lihtsustatud. Kui kogemus segab, siis on tõepoolest mugavam kuulata neid, kes pole veel pidanud oma seisukohtade tagajärgedega silmitsi seisma, kelle maailmapilt on lühem ja kelle loosungid pole veel päriseluga kokku põrganud.
Mõte, et 80-aastane inimene ei tohiks otsustada, kaasa rääkida või väärtusi kanda, ei ole lihtsalt ekslik. See on eemaletõukav. See kujundab hoiakut, kus inimese väärtus ei sõltu enam tema sisust, tarkusest ega vastutusest, vaid sünniaastast. Selline suhtumine ei kahjusta üksnes eakaid – see kahjustab kogu ühiskonda ja eelkõige tulevikupõlvkondi, kellele me sellega õpetame, et inimene muutub ajapikku üleliigseks.
Paljude jaoks ei ole see teema abstraktne. See on isiklik ja valus. Eakad inimesed ei ole anonüümne “vanuserühm”, vaid meie vanavanemad, õpetajad, ankrud ja teeviidad. Minu enda vanaema elas üle 95 eluaasta. Ta oli mulle toeks ja õpetajaks, mu lastele vaikne, tark ja hooliv Elu õpetaja. Tema kogemused ulatusid ajani, kuhu meie endi arusaam sageli ei küündi. Just see tegi temast hindamatu väärtuse, mitte kellegi, keda peaks kõrvale tõstma või vaikima sundima.
Eakad inimesed ei võta meilt tulevikku. Nad annavad sellele sügavuse. Mida kaugemale ajas nende kogemused ulatuvad, seda rikkam on meie ühine mälu, empaatia ja arusaam inimeseks olemisest. Ilma nendeta muutub ühiskond pinnapealseks, katkestatud mäluga süsteemiks, mis kordab samu vigu, sest keegi ei mäleta enam, miks need vead kunagi valusad olid.
Seepärast on oluline öelda selgelt ja ilma vabandusteta: vanuse kasutamine relvana inimese vastu ei ole eaka inimese häbi. See on meie ühiskonna häbi. Ja just meie vastutus on selgitada oma lastele ja noortele, miks selline mõtteviis on vale, ohtlik ja ebainimlik.
Lõpetuseks väärivad eakad inimesed tänu, mitte kahtlust. Tänu selle eest, et nad on kandnud väärtusi, hoidnud peresid, õpetanud lapsi ja lapselapsi ning hoidnud elus meie juuri ja kultuuriruumi. Ühiskond, mis austab oma vanemaid, ei vaata minevikku tagasi – see seisab kindlamalt tulevikus.
* Vahur Kersna oli kriitiline Veidemanni juhtimise üle. “Kui 60-aastaselt saadetakse lennukipiloodid pensionile, siis ma ei tea, kas 80-aastasena peaks juhtima rahvusringhäälingu nõukogu? Ma saan aru, et sa võid tiksuda kirjandusprofessorina, kus sa ei saa kellelegi midagi haiget teha. Aga ringhäälingu nõukogu juhtimine on ikkagi selline töö, kus sinust sõltub väga palju!”