Ja siiski nad kohtuvad: Donald Trumpi ja Vladimir Putini vahelised läbirääkimised peetakse 16. juulil Helsingis. Eesti patrioodid kardavad juba uut Molotovi-Ribbentropi pakti, kuid need hirmud on asjatud: uueks territoriaalseks geopoliitiliseks ümberjagamiseks eeltingimused puuduvad, arvab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.
Ükskõik, mis teemasid kaks presidenti ka ei arutaks, on nende seisukohad liiga erinevad. On raske ette kujutada, et Putin loobuks äkitselt Donbassi ja Süüria presidendi Assadi toetamisest, Iraani leppest ja Nord Stream-2 projektist – või nõustuks veidikene Põhja-Koreat pommitada. Samuti on kaheldav, et Trump arutab oma kolleegiga Venemaa väidetavat sekkumist USA valimistesse. Mõningane läbimurre on võimalik ainult ühes valdkonnas – relvastuse kontrolli vallas.
Ettearvamatu Donald istub Hulkurkaruga (nagu Saksa poliitikaajakiri Cicero Putinit hiljuti nimetas) kaardilaua taha, ilmselt nõrkade mängukaartidega. Muuhulgas kimbutab Trumpi isiklik usalduse kriis: ta ei saa usaldada Washingtoni eliiti ega traditsioonilisi USA liitlasi, kelle vastu ta on käivitanud kaubandussõda. Seevastu Putin tahab kindlasti näidata, et Venemaa majandus on lääne sanktsioonidega üsna hästi kohandunud – ja isegi kasvab nende kiuste. Venelased on oma tulevikku kindlustanud: nad on müünud maha suurema osa USA võlakirjadest, loonud alternatiivi SWIFT pankade arveldussüsteemile ja täiesti oma maksekaartide maksesüsteemi MIR.
Lõppkokkuvõttes saavad osapooled üksteisele üsna vähe pakkuda.
Süüria malepartii
Venemaa positsioon Lähis-Idas on praegu tugev ning ja araabia maailma suhtumine temasse aina paraneb.
Mida aeg edasi, seda kehvem on aga ameeriklaste olukord Süürias. Põhjas põrkusid Ameerika poolt toetatavad kurdid Türgi sõjaväega, mis on nende manööverdamisvõimet suuresti piiranud. Assadi armee puhastab metoodiliselt Kesk- ja Lõuna-Süürias kontrollimatuid enklaave, surudes välja Ameerika Ühendriikide ja nende liitlaste poolt rahastatud jõudusid. Trumpi võimekus piirdub sellega, et proovida, Venemaa abiga, viia tule alt välja Ameerika sõdureid ja “häid mässulisi”.
Iisraeli ja Ameerika Ühendriike teeb murelikuks lisaks veel Iraani ja sellele ustava Hizbollah positsiooni tugevnemine Süürias. Siin on ruumi kompromissile – Iraani vaimulike kasvav mõju võib-olla vastuolus Venemaa huvidega.
Dollar, rubla, jüaan ja nafta
Venemaa lahendas osaliselt oma majandusprobleemid, leppides kokku Saudi Araabiaga – muide Ameerika Ühendriikide liitlasega – naftatootmise mahtudes: tänu OPEC kokkuleppele on musta kulla hinnad tõusnud. Washington aga hakkas taas rääkima kartellikokkulepetest ja sellestki, et, kui nafta hind ei muutu “õiglaseks”, rakendab USA sanktsioone.
Probleem on selles, et need sanktsioonid teeksid naftadollarile lõppu – nafta tarnelepinguid ei sõlmitaks enam Ameerika Ühendriikide valuutas, naftadollari lõpp aga tooks endaga kaasa ka dollari kui maailma reservvaluuta lõppu. Moskvas ja Pekingis ilmselgelt peetakse sellist stsenaariumi reaalseks: viimasel ajal on nad asunud kulda kokku ostma, tugevdades sellega rublat ja jüaani. Teisisõnu, on siin pehmelt öeldes raske kokkuleppele jõuda.
Ukraina transiit
Ameerika Ühendriikide katsega takistada Euroopa projekti Nord Stream-2 üritati tappa kaks kärbest ühe hoobiga: vähendada EL sõltuvust Venemaast ning müüa Euroopale oma vedeldatud maagaasi. Alles hiljuti ähvardasid ameeriklased karistada projektis osalejad sanktsioonidega, kuid tundub, et sõnad jäävadki sõnadeks. Gaasijuhe Venemaalt Saksamaale ehitatakse igal juhul lõpuni: sakslased oskavad väga hästi oma kasu kalkuleerida: nende majandus vajab Vene gaasi, eriti pidades silmas nende tuumaelektrijaamade peatset sulgemist.
Omaette läbirääkimiste teemaks võib olla gaasitransiidi säilitamine Ukraina kaudu, et Venemaa jätkaks ka edaspidi tahtmatult selle riigi majanduse abistamist. Samal ajal aga, kui me räägime Ukraina konfliktist, siis nii ameeriklased kui venelased on huvitatud status quo säilitamisest: kumbagi poole sõjaline võit ajaks rahvusvahelisi suhteid veelgi keerulisemaks.
See on halb uudis Kiievile, sest väljastpoolt toetatud kodusõda võib kesta väga kaua. Ei Venemaa, ega Ameerika Ühendriigid ei loobu oma Donbassi ja Kiievi liitlaste diplomaatilisest ja sõjalisest toetamisest. On ebatõenäoline, et Kreml teeb järeleandmisi, isegi vastutasuks Krimmi tunnustamine eest, kui ekstsentriline Trump oleks selliseks heldeks pakkumiseks valmis. Kremli vaatevinklist “Krimm on meie”, ja sellel teemal ei arutleta.
Kas venelased soovivad sõda?
Venemaa ja Lääne konflikt taasalustas relvastuse võidujooksu. Maailm näeb taaskord tuumasõja õudusunenägusid. Kas pingete leevendamine Moskva ja Washingtoni vahel on võimalik?
Rahvusvahelistes suhetes käitub Trump matšolikult: enda maksmapanemiseks ning kinnitamaks USA õigust planeedi esimese suurjõu tiitlile on ta valmis näitama jõudu ja korraldama provokatsioone. Teiselt poolt, on Ameerika ja tema NATO partnerite vahelised majandussuhted viimasel ajal halvenenud vaatamata ühise vaenlase olemasolule. Kolmandaks, on Putin juba näidanud oma trumpe – uusimaid sõjalisi saavutusi, mille abil venelased suudaksid tekitada ameeriklastele vastuvõetamatut kahju (ameeriklased ise tunnistavad, et on venelastest maha jäänud nt ülehelikiirusel rakettide valdkonnas).
Seega on väga tõenäoline, et Trump pakub Putinile – lisaks relvastuskontrolli algatustele – vähendada pingeid Ida- ja Kesk-Euroopas.
Millises vormis see juhtub on omaette küsimus, kuid on ebatõenäoline, et Helsingis toimuv kohtumine mõjutab Eestit. Me ei paku Moskvale huvi: Eestil ei ole venemaalastele midagi pakkuda, välja arvatud muidugi meie elanikkonna Venemaa vastast meelsust. Transiidi probleem on Kremlil juba lahendatud – Venemaa on välja ehitanud sadamainfrastruktuuri oma territooriumil. Nii et meie ei tule Trumpile ja Putinile tõenäoliselt meelde. Neid, nagu teisigi poliitilisi suurkujusid, palju rohkem huvitavad Süüria, Iraan ja Ukraina.
Allikas: Yana Toomi blogi
TÕELISELT HEA ARTIKKEL !
Saksa ühendab end Vene gaasi kõlge, meie isegi elektrist lahti …Ehk tuleb odavam?
Kas hakkame nüüd oma kulda tagasi ostma?
Väga õige ülevaade olukorrast. Loomulikult meiega ei arvesta keegi ja maie arvamus ei huvita kedagi. USA tahab kamandada, nõrgestada EL-u riike majanduslikult, haarata võim terve maailma üle. Ainult pole arusaadav mis õigusega.
USA käed on varsti seotud Vaiksel ookeanil = siis ta ei vaja enam baase Euroopas.
Kas see polnud selge ennegi ?
Tänapäeval ei suuda Tervet Maailma valitseda keegi.
See on ilmne,et Yana Toom on haigestunud pederastia viirusesse aga lootus pole veel kadunud sest tolle viiruse vastu on ravimtaimed.