Toomas Alatalu
Donald Trumpi ja Vladimir Putini eelseisev kohtumine 16. juulil Helsingis on taas kütmas kirgi nii poliitikute kui poliitikahuviliste hulgas ja kuna keegi ei tea, mis seal üldse juhtuda võib kokkuleppimiste mõttes, siis lähenetakse oodatavale kõige erinevamate nurkade alt. Teeme seda meiegi, ent üritades paigutada toimuvat tema õigele kohale suures poliitikas praegu ja ajaloolises plaanis.
Startigem Vladimir Putini sõnadest, mida ta üles 27. juunil kohtumist ette valmistama tulnud Trumpi julgeolekunõunik John Boltonile: „Soovime taastada täieformaadilised suhted võrdsuse ja teineteise huvide arvestamise alusel.“ Ehk siis võrdsus ja huvid. Muidugi seisneb nende kahe riigi võrdsus tuumarakettrelvastuses ja selles mõttes, et kummalgi on seda piisavalt teise ja ka iseenda hävitamiseks. Elik kahe riigi tuumasõda on eos välistatud, mida omamoodi kinnitavad ühisponnistused vältimaks seda, et väiksed kurjamid mõnes maailma nurgas tuumarelva ei saaks ega kasutaks.
Laias laastus öeldes sündis USA-NSVL/Venemaa tippkohtumiste formaat kui uus fenomen rahvusvahelistes suhetes vajadusest reageerida teise maailmasõja ajal tekkinud ja ka kasutatud tuumarelvastuse kasvule ning võib öelda, et hakati kohtuma kahekesi just selleks, et esmalt antud küsimuses kokku leppida.
USA president John Kennedy oli nõustunud N Liidu liidri Nikita Hruštšovi ettepanekuga kohtuda kahekesi, mis toimus 3-4. juunil 1961 Viinis. Seda tulebki pidada esimeseks kahe maa liidrite esmakohtumiste seerias, mis pole pikk loetelu: Nixon-Brežnev Moskvas (mai 1972), Ford-Brežnev Vladivostokis (november 1973), Carter-Brežnev Viinis (juuni 1979), Reagan-Gorbatšov Genfis (november 1985), G. Bush – Gorbatšov Maltal (sõjalaevadel, detsember 1989) ja Jeltsiniga Münchenis (juuli 1992), Clinton-Jeltsin Vancouver (aprill 1993) ja Helsingis (märts 1997), G. W. Bush – Putin Kranjis, Sloveenia (juuni 2001) ja Bratislavas (veebruar 2005), Obama- Medvedev + peaminister Putin Moskvas (juunis 2009) ja Obama-Putin Belfastis (G8 kohtumine juunis 2013).
Suhted ei parane
Esimese ja teise tippkohtumise pikk vahe ja president Johnsoni puudumine nimistus seletub lihtsalt – Kennedy ja Hruštšov arutasid küll pikalt Berliini tulevikku ja Kuubat, ent augustis 1961 pandi püsti Berliin müür ja aasta hiljem kärgatas Kariibi kriis. Ehk siis – kohtumine ja arutamine pole iseenesest mingid tagatised suhete paranemiseks. Samas saab öelda, et Kennedy lühikeseks jäänud võimuperiood lõppes ikkagi olulise saavutusega kahepoolsetes suhetes – augustis 1963 sõlmiti tuumakatsetuste piiramise leping, millele Viinis pühendati vaid napid minutid.
Toodud loetelus olen USA presidentide puhul arvestanud ka nende teise ametiaja algust. USAs välditakse kõigi valimiste eel suurte otsuste tegemist ja see käib ka 2018. aasta kohta. 1996 olid aga presidendivalimised nii Venemaal kui USAs ja kuna ameeriklased tulid Jeltsinile appi, siis oli ka kokkulepe, et kumbki sel aastal suurt välispoliitikat ei tee. Jeltsin ikkagi tegi algust Vene-Valgevene kaksikriigi loomisega, ent NATO ja EL-i laienemise otsustamine lükati aasta võrra edasi. Sestap räägiti Helsingi kohtumisel selles osas ka Balti riikide tulevikust ja läks nii, et Moskva pakkus järgnevalt kõigile kolmele omapoolseid julgeolekugarantiisid, mis lükati tagasi. Tekkinud pinge alanes alles novembris 1997, kui Venemaa välisminister Primakov teatas, et ollakse vastu NATO laienemisele seal, ent ei käituta nii nagu 1968 Tšehhoslovakkias. Tegelikult oli selleks ajaks valmis ka USA-Balti harta tekst, mis allkirjastati jaanuaris 1998 ja millega vormistati USA siinne kohalolek pehme võimu vaimus. Helsingi kohtumise suurim tulemus oli see, et Venemaad hakati kutsuma tööstusriikide kohtumistele ehk G7 muutus G8-ks.
Obama-Putini teise perioodi olulisim (öö)kohtumine toimus Peterburis septembris 2013 (G20 veerel), kus kaks liidrit saavutasid kokkuleppe Süüria asjus. Pärast rünnakuid Ukrainale ei kutsutud Venemaad enam G8 kohtumistele ja G20 kohtumisel Brisbane’is (november 2014) tuli Putinil lõunatada uhkes üksinduses.
Kohavalik ei lahenda probleemi
Tegelikult on Trump ja Putin juba kahel korral kohtunud – pikemalt Hamburgis G20 kohtumise n.ö. veerel (juuli 2017) ja põgusalt Aasia-Vaikse ookeani maade koostöökonverentsil Danangis (Vietnamis) (november 2017). Trump saabus sinna visiidilt Hiinasse ja kuna Hiina liider Xi Jinping oli eelnevalt olnud USAs ja just Trumpi ranchos sel hetkel, kui USA tulistas rakettidega Süüriat, siis nägi kohtumine välja nii, et jalutav Trump pani istuvale Putinile käe õla peale, mindi kõrvale ja räägiti minutit 15. Sestap võib nende kohtumist Helsingis pidada samasuguseks esmakohtumiseks nagu see oli Kennedy ja Hruštšovi vahel Viinis, Bushi ja Putini vahel Sloveenias või Obama ja peaminister Putinil vahel hommikusöögi käigus Moskvas juunis 2009.
Igal juhul on „tutvumiskohtumised“ muutunud järjest lühemaks – Helsingis lubatakse umbes 2,5 tundi + pressikonverents. Mis puutub kohtumistesse kolmandate riikide territooriumil, siis säärase tava algatajaks tuleb pidada pigem Prantsusmaa riigipead (1944-46, 1959-69) kindral Charles de Gaulle, kes lääneliitlaste sõjaaegset käitumist protestides eelistas USA presidentidega kohtuda n.ö. kusagil poolel teel. See lähenemine võeti aluseks ka Washingtoni ja Moskva juhtide kohtumiste osas.
Tasub lisada sedagi, et kohavalik ei tähenda mingil juhul antud piirkonna probleemide lahkamist. Heaks näiteks selles on Bush vanema ja Gorbatšovi kohtumine Helsingis septembris 1990, mil arutati 7 tundi Kuveidi vallutamise ja annekteerimisega ning Palestiina olukorraga seotud probleeme. Isegi vastav dokument koostati ja avaldati. Mõistagi tekitas kohtumise toimumine Helsingis Balti riikides ärevust, ent nende, täpsemalt Leedu iseseisvuse väljakuulutamisega tekkinud seisu arutasid kaks tippmeest põhjalikult hoopiski juunis 1990 Washingtonis.
Oodatud sõnum rahust
Trumpi valimisvõit tuli paljudele üllatuseks, veelgi suuremaks üllatuseks said tema sise-ja välispoliitilised plaanid. Seda seisus, kus ilmnes arvukaid tõendeid kinnitamaks, et valimisprotsessi USA-s mõjutati ja just Venemaa poolt – seda kõike hakati kohe valimiste järel uurima ja vastav tegevus käib praeguseni. Kuna Ameerika suurparteide pooldajaid on peaaegu võrdselt, siis on selge, et ilmnenust häiritud kodanike tulek tänavaile mõjutas ka Valge Maja tänase peremehe käitumist selles mõttes, et tema tutvumiskohtumine Venemaa liidriga ei toimu mitte esimesel võimuaastal, vaid pärast poolteise aastast võimuaega ja enne Kongressi ja kuberneride valimisi, millega paratamatult tuleb arvestada.
Trumpil on avameelitseja kurikuulus maine, kuid on karta, et Helsingis kõneletust saab avalikkus esialgu teada vähem kui eelmistest tippkohtumistest. Ega’s Trump poleks ka nii rikkaks ärimeheks saanud, kui ta poleks kinni pidanud ärisaladustest!
Peamine on märgata, et Trump kohtub Putiniga pärast NATO tippkohtumist. Trump on temale võõrasse poliitikamaailma sisenedes kõiki ja kõikjal kritiseerinud, ent ta mõistagi annab endale aru, et kõik, mida ta seal NATO kiituseks ütleb on parim sissejuhatus kõnelusteks Putiniga, kelle ainuke valimiseelne kõne oli musklite näitamine. Nagu seda on olnud mitmed muudki tema viimaste päevade üritused. Meestel on ühine tanner, kus sõditakse ja aastaid – Süüria ja Lähis-Ida. Sestap oodakem Helsingist eeskätt sõnumeid rahust.
Annaks jumal, et Trumpil oleks tahtmist leida Venemaaga rahumeelne läbisaamine. Vast siis hakatakse ka meil otsima võimalusi koostööks Venemaaga. Toon ainult ühe näite. Kui Eesti taasiseseisvumisel sain oma tootmistegevuse jaoks osta tooret Venemaalt väga mõistliku hinnaga, siis Vene piiri sulgemise järel pidin sama tooret ostma Soomest ainult 2,5 KORDA kallima raha eest. Paljude pakendite avamisel ilmnes, et soomlased ei olnud viitsinud isegi vene vabriku silte ja materjalide tehnilisi andmeid muuta. Kui käisin Kostromas, siis sain teada, et Kostromaa toodab Belgia ja Hollandi vahendajatele fantastilisi seadmeid Belgias ja Hollandis pannakse neile seadmetele teised etiketid peale ja see maksab ligi 3 korda rohkem kui Kostromast ostetav seade. Meil ei saada ikka veel aru, et Venemaal on ammendamatite võimaluste ja toormetega maa., mis tagaks meie ettevõtjatele EL-s olulise konkurentsieelise. Teiseks , koostöö Venemaa tagaks Kagu-eestile jätkusuutliku tegevuse, elukvaliteedi paranemise ja peataks rahvastikukriisi.
Küsin, mida on praegune valitsus teinud Kagu-eestis rahvastkukriisi pidurdamiseks, Eestis madalamate palkade tõstmiseks, tööpuuduse leevendamiseks. . Vastan ise: Mitte midagi peale teenuste kättesaadavuse kaugemale viimise, transpordi kallinemisele ja hobidega tegelemise piiramise Toon näiteks mõned külad Võrumaa, nagu Tsooru, Vaabina, Kurenurme, Utsali, aga ka Ähijärve piirkond Lõõdla järve piirkond jne.
Vene ajal oli Alatalu täielik kompartei propagandist. Ta käis pidevalt mööda asutusi tutvustamas rahvusvahelist olukorda ja taevani kiitmas venelasi. Nüüd on mees täpselt 180 kraadi teistpidi pööranud. Inimene võiks siiski ka ausalt rääkida, mis maailmas toimub. Praegu on ju ligipääs välismeediale olemas ja osa rahvast ammutab sealt tõde. Mind ajas ÕL tema jutt naerma, et Putin pidi meie poliitikuid kartma. Paar nädalat tagasi NATO koosolekul võtsid eestlased sõna ja soovitasid ehmatada Putinit. ?! Tahaks näha, kuidas see käib. Juba räägib välismeedia ja NATO nutab, et neil ei ole relvi venelate uute relvade vastu. Meie poliitikud ei peaks lollusi suust välja ajama, vaid ära leppima venelastega, et teha koostööd majanduslikult.