Riigikogus arutluse all olev tuumaenergeetika seaduseelnõu on tekitanud ühiskonnas ootuse, justkui lahendaks see kõik Eesti energiaprobleemid. Keskerakonna saadikud Aleksei Jevgrafov ja Lauri Laats hoiatavad aga liigse optimismi eest: tuumajaam on kallis ja kauge tulevikumuusika, samas kui lahendused meie oma põlevkivi näol on käeulatuses, kuid valitsuse poolt poliitiliselt hüljatud.
Aleksei Jevgrafov märgib alustuseks, et seaduse vastuvõtmine ei tähenda veel kopa maasse löömist. „See loob vaid teoreetilised eeldused. Tuumaelektrijaam on tohutu äriprojekt, mis peab olema tasuv. Arvestades, et jaama eluiga on 60 aastat, kuid pangalaenud tuleb tagasi maksta 20–25 aastaga, tekib küsimus: milline investor on valmis matma miljardeid projekti, mis hakkab reaalset kasumit tootma alles järgmisele põlvkonnale?“ küsib Jevgrafov retooriliselt.
Tuumajaam üksi Eestit ei päästa
Eesti vajab 2035. aastaks vähemalt 2100 MW juhitavat võimsust. Isegi kui planeeritav 600 MW tuumajaam valmiks, jääks katmata suur osa vajadusest. Jevgrafov toob välja karmi võrdluse numbrites:
-
Tuumajaam (600 MW): investeering ca 3,4 miljardit eurot.
-
Gaasijaam (600 MW): investeering ca 600 miljonit eurot.
-
Uus põlevkivijaam (600 MW): investeering ca 550 miljonit eurot.
„Põlevkivi on meie oma ressurss, mis tagab hinnastabiilsuse ja töökohad Ida-Virumaal. Ometi eiratakse seda varianti järjekindlalt,“ nendib Jevgrafov.
Poliitilised maksud teevad kodumaise energia „kalliks“
Lauri Laats juhib tähelepanu asjaolule, et põlevkivienergeetika praegune kõrge hind ei tulene mitte tehnoloogiast, vaid poliitilistest otsustest. „Miks peetakse põlevkivi ebaökonoomseks? Sest sellele on peale surutud hiiglaslik CO₂ tasu. See on puhtalt maksubaasi küsimus, mida saab muuta,“ selgitab Laats.
Ta lisab, et uutes jaamades on võimalik kasutada CO₂ püüdmise tehnoloogiaid, mis muudaksid tootmise keskkonnasõbralikuks. „Valitsus kiitleb, et CO₂ kvoodimüük on tulus ja selle eest ostetakse ronge. Kui see on nii kasulik, siis miks me karistame oma tootjaid ja tarbijaid?“ küsib Laats.
Roheenergia peidetud kulud
Saates peatuti ka „odava“ taastuvenergia müüdil. Lauri Laats selgitab, et päikese- ja tuuleenergia on odavad vaid tootmiskohas, kuid tarbija jaoks on pilt teine.
„Ebastabiilsuse kompenseerimine, lisavõrgud ja reservvõimsused maksavad. Me näeme seda oma elektriarvetel: elekter ise moodustab vaid viiendiku, ülejäänu on võrgutasud ja teenused. Mida rohkem on süsteemis ebastabiilset roheenergiat, seda kallimaks muutub võrk,“ rõhutab Laats.
Keskerakonna fookus: Elektri lõpphind tarbijale
Nii Jevgrafov kui ka Laats kinnitavad, et Keskerakond ei ole põhimõtteliselt tuumaenergia ega gaasi vastu, kuid iga otsuse aluseks peab olema kaine kalkulatsioon ja mõju inimese rahakotile.
„Tuumajaama puhul on liiga palju lahtisi otsi: tohutud ehituskulud, kütuse import, tulevane demonteerimine ja jäätmete ladustamine, millele pole lahendust isegi aastaks 2090,“ loetleb Jevgrafov. „Meie sõnum on selge: me ei tohi unustada oma põlevkiviressurssi, mis on kontrollitav, kättesaadav ja tehnoloogiliselt valmis meid teenima murdosa kuluga võrreldes tuumaenergiaga.“
Lauri Laats võtab arutelu kokku: „Riigi ülesanne on tagada energiajulgeolek ja taskukohane hind. Praegune valitsus on aga võtnud suuna, kus sotsiaalne toimetulek ohverdatakse ebaselgete ja ülikallite tulevikuprojektide nimel.“
Arutelu toimus saates Rakurss.