Vallakodanik ootab terast ja selget pilku mööduvale, mitte palavusest tingitud loidust kuldsete päikesekiirte saatel. Osalesin nendes ja pakkuda suveks mõned tähelepanekud.
Tallinna seenioride ekskursioon Vigala maile. Ikka on tore märgata, kui Vigala huviväärsused on külastusobjektiks. Nende rühma kava oli kokku pannud Pille Vanker, kohapealse mõisa elu-olu tutvustas Reet Nurges. Olen märganud ekskursioonide korraldamisel mõned huvilised keelduvad ringsõidust, miks ma kepiga koperdan. Sealses rühmas tundus paljude reisiliste vanus ületavat 80. Tore oli ikkagi huviliste ringkäiku mõisapargis liikumas näha. Ei taha kellegi vanust rõhutada, aga möödunul nädalal nägin Naima Maalinna südikat osavõttu ringsõitudest. Nimetatud seenioride rühm külastas Kivi-Vigala laata ja kirikut, kojusõidul lubasid nad läbi minna Papagoi keskusest.
Kohmoiste meeskoori kontsert Vigala kirikus. Omal ajal olid nende kooride vahel sõprussidemed, Vigalas koor kadus. Kohmoiste koor oli Liepajast kojusõidul Soome nõus esinema vanade tuttavate juures. Vigala kirikus kõlas 21 meeskoori liikme laul, see pidi ka kostuma ümbruskonna elanikele. Meeskoor õnnitles kirikus üht sünnipäevalist. Tore, südamlik hetk. Eelmine Vigala kiriku Lipupäev oli vist võtnud jõu paljudelt kohaletulekuks, et kuulata külaliskoori. Ürituse juures saab tänada Hillar Aiaotsa kooriga kohtumisel. Kohmoiste kooril eelmine esinemine Vigalas oli 3 aastat tagasi.
Märjamaa valla ekskursioon endisse Raikküla valda. Märjamaa vallaga liitusid kolm küla Kõrvetaguse, Riidaku ja Pühatu. Praegu neis külades elavaid inimesi ligi 70, omal ajal oli seal majand „Punane täht“, naljakas mõelda, suurem see kolhoos ei olnudki. 1968. aastal liitus nimetatud majand Kabalas „Uue Elu“ kolhoosiga, kes oli Eestis esimene miljonärkolhoos. Majandite ühinemise järjel pandi ametisse „Uue Elu“ kolhoosi esimees Harald Olbrei. Tänu oskuslikule juhtimisele oli naaberkolhoos mustermajand, keda külastasid tuhanded huvilised, võib isegi öelda üle maailma. Kahju, et tänapäeval ei jätku selliseid Olbrei suguseid tippjuhte (öeldakse legendaarsed). Suvevaheaegadel „Punases Tähes“ töötades normipäeva palka saades võrreldes sai mõelda, et miks naabrid teineteisest niipalju erinevad. 1968. aastal läks ajalukku Rapla –Virtsu raudtee, külavahel tolmukeerutavale maanteele leiti ümberehitamisvõimalus peaaegu sirgelt kulgevale raudteele.
Niinagu paljudel asjadel siin elus on kaks otsa, oleneb kummalt poolelt vaadata. Kadus raudtee, tuli maantee. Pühatu kodukandi külana pindalalt kõige väiksem, aga elanikke kõige rohkem 29. Mida sain teada, et sada aastat tagasi oli Kõrvetaguse külas 30 õpilasega 4 klassiline kool. Tänapäeval püütakse elus hoida sama õpilaste arvuga põhikoole. Jääb tänada ekskursiooni head korraldust ja rohket osavõttu.
Küllakutse Mõisamaale. Vana-Vigalas külavanemate koosolekul oleme rääkinud keskkonna säästlikust majandamisest, rohelisest mõtteviisist, prügimajandusest, kogukondlikust tegevusest. Kohapeal on entusiaste, kes on nõus õppima, siis tuleb tutvuda teiste tegemistega. Mõttekoda jätkuski Mõisamaal, sinnamineku plaane toetasid ja ootasid eelkõige Reemet Kasekamp ja Luc Saffre. Idee algatajatest sündiski huviliste rühm. Tutvusime ökokogukonna Väike Jalajälg tegemistega. Muidugi tuleb toonitada, Mõisamaa mõis on suur, ja selle arendamine nõuab suurt tööd. Kuna selles kompleksis elavad pered, siis on probleemiks ka lastele hariduse andmine, õigemini omandamine koduõppe näol. Kogukonna loomine on tõeline kunst, kus kõik hoolitsevad enda eest ja austavad teisi. Tuleb ka arvestada, et maailmast tuleb meedia vahendusel pigem halba, kui head. Majandusliku kompleksi tutvumise järel, küsisime kohvilauas, et mida on teineteiselt õppida. Kui ainult jätkub tahet, sest ühiseid probleemseid kohti üsna palju. Eelkõige, kuidas panustada paikkonna arengusse, mida toota, turismi (soovitasime osaleda ka kohvikute päeval), mahetoidu tootmisse, sest igapäeva ellu on tulnud väga palju keemiat, inimestele mittevajalikke ühendeid. Kuna nende kollektiivi aluseks on kogukond, siis juuli algul koolitus: koosluses seisneb inimkonna jätkukultuur. Jääb soovida Vigala rühmaga kohtunud aktivistidele Paavo Eensalule, Liina Järvistele ja Selve Ringmaale edu. Mõisamaalt ostetud šokolaad igatahes mõru ei tundunud.
Kohtumine Vana-Vigala raamatukogus. Algul näitus: … Võta ilust viimane ilu“… ja seejärel Mihkel Aitsam 105, kui ajaloo talletaja. Algul oli kohtumine Marje Martiniga, kes tutvustas sinisest klaasist tooteid. Kena oli vaadata ülespandud näitust. Igal esemel on oma lugu, nagu elus ikka asjadega, see oleneb meist, kuidas me enda jaoks klaastooteid väärtustame. Nõnda ajapikku kujuneb perereliikvia, millesse aeg-ajalt lisandub uusi vaase, ikka sinist värvi. Samas tore teada, et Vigalasse elama asunud endisel meditsiinitöötajal on nii naiselik hobi. Sinise peegelduse saatel vaikselt asusime Mihkel Aitsami elutee käsitluse juurde, vestluse pidepunktide loojaks tütar Anne Lannes. Aitsam oli suur ajaloo talletaja, avaldas ajalehes „Ühistöö“ Vigala tegemisi, oli Kutsekooli kroonika koostaja, tehnikahuviline, õpetaja… Oma töödes ja tegemistes jõudis mehhaanilise teleri koostamiseni, millega jälgis Londoni telesaateid. Osales aktiivselt Vigala kultuurielus, küll pillimängijana ja solistina. Loomulikult jõudis kala püüda ja mesilasi pidada. Tütrelt kuulsime, mitmeid perelugusid eluks ettevalmistamisel, seega suureks kasvamisel. Aitsami eeskuju, asjatundlikkus elu korraldamisel saadab meid tänapäeval. Mees, kelle kohta saame öelda Vigala suurkuju. Edasine vestlus jätkus Mare Ülemaante korraldatud teelauas. Tänuga tahan meeles pidada neid, kelledest jutt. Õnneks jätkub külades veel paljudel head tahet ja mõistmist.
Jaan Viska