Jalgpall ja diplomaatia

Lauri Laats, Tallinna Mustamäe linnaosa vanem

Äsja lõppenud jalgpalli-maailmameistrivõistlused haarasid kaasa tõepoolest kogu maailma, nagu nimigi ütleb. Kuu aega kestnud spordipidu suutis kõik muud teemad enda varju jätta ning täita lisaks teleriekraanidele ka ajalehtede esi- ja tagaküljed, rääkimata keskmisest osast.

Jalgpall kestis edasi ka pärast võitja selgumist, sest just nimelt jalgpallidiplomaatia nimetuse sai endale USA presidendi Donald Trumpi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini kohtumine 16. juulil Helsingis. Teame, et Trumpile meeldib mängida golfi ja Putin jääb tihti pildile kala püüdes, kuid mida on siis jalgpallil ühist diplomaatiaga, veel vähem nende kahe mehega?

Spordidiplomaatia võib lühidalt kokku võtta kui spordi kasutamise selleks, et mõjutada diplomaatilisi ja poliitilisi suhteid.

Sport on üheselt mõistetav ning võib olla sillaks ka poliitiliste eriarvamuste – vähemalt hetkeliseks – ületamiseks.

Spordi ja poliitika kokkusaamisest on ajaloo jooksul alanud palju positiivsete sündmuste ahelaid, kuid mõistagi saab tuua ka vastupidiseid näiteid. Kas põhjanaabrite juures toimunu toob endaga kaasa positiivse või negatiivse mõju, kas üldse mingi mõju, seda näitab aeg.

Teatud sündmustele on juba alus pandud. President Trump on seoses Helsingi kohtumise ja sealse keelevääratusega (nagu ta väitis) sattunud kodumaal jõulise kriitikalaviini alla. Sellele vaatamata on Valge Maja andnud teada, et uut kohtumist ollakse sel sügisel ette valmistamas ning ollakse valmis võõrustama Venemaa presidenti. Tõenäoliselt toob see Ameerika Ühendriikides kaasa hulgaliselt rahulolematust poliitilistes ringkondades ning meeleavaldusi rahva seas, kuid siiski toimub. Värskelt USA valijate seas läbi viidud uuring muide näitab, et Trumpi reiting on veidi kasvanud, olles hetkel tema ametiaja kõrgeim, 45%. Samas ei kiida üle poole tema toetajatest heaks, kuidas Trump Venemaa asjadega hakkama saab.

Kindlasti ei olnud USA ja Venemaa liidri kohtumine päev pärast jalgpalli MM-i lõppu juhuslikult kokku lepitud. Tegemist oli äärmiselt õigesti ajastatud hetkega, et kogu maailma tähelepanu võita. Kui Trumpi ja Putini kohtumine saaks ka muidu suure tähelepanu osaliseks, siis just Venemaal peetud suurvõistluse järgne vestlus (mida osapooled ei nimetanudki muide tippkohtumiseks) annab võimaluse asuda meedial arutlema spordidiplomaatia üle ning otsima igas sõnas sügavamat tähendust.

Mõlemal presidendil oli vaja ka tähelepanu koondada, et näidata omavahelise kohtumise ja arutelude võimalikkust. Mõlemal on välispoliitikas palju kaalul. Trump on esitanud NATO liikmetele nõudmise hakata riigikaitsesse rohkem rahaliselt panustama, heitnud kaubandustariifidega kinda oma lähinaabritele ning Euroopa Liidule ja Hiinale. Putini jaoks on tähtis Süüria olukord ja Iraani tuumalepe, samuti Krimmi küsimus. Hiinale tahavad omavahelise läbikäimisega tõenäoliselt signaali anda mõlemad.

Ühele asjale juhtis Trump aga Helsingi kohtumisel väga õigesti tähelepanu: „Me oleme kaks tuumajõudu. Meil on 90% tuumarelvadest, ja see ei ole hea asi, see on halb asi. Ma arvan, et me suudame loodetavasti selles osas midagi teha, sest see ei ole positiivne jõud, see on negatiivne jõud.“

Sõjatööstusesse on sedavõrd palju investeeritud ning relvad on nii arenenud, et kogu elu Maal võiks hävitada mitmeid, isegi kümneid kordi. Seega vajame väga, et toimiks diplomaatia ning asju saaks lahendada läbirääkimiste teel. Olgu see siis jalgpalli- või olümpiadiplomaatia, peaasi, et annaks positiivseid tulemusi.