Peep Leppik, pedagoogikateadlasest õpetaja
Loen hetkel Juri Lotmanit. Ta kirjutab keiser Aleksander Esimesest, kui leebest ja hästikasvatatud inimesest (ehkki despoodist), kellega võis isegi vaielda lausa teravusteni. Kuid monarh ei talunud iialgi sõltumatuid arvamusi. Seda sai tunda ka tema nõuandja, ajaloolane-kirjanik Nikolai Karamzin. Nüüd, kakssada aastat hiljem näeme sama meie demokraatlikus ühiskonnas – inimloomus ei muutu…
Et Eestis puudub isevalitseja, siis on olud veelgi keerulisemad – meil on loodud võimas nn keskvoolumeedia, mis väidetavalt on kõige „objektiivsem, moodsam ja arukam“. Võrumaa memmgi pobises mõni kuu tagasi (sest hoiak oli loodud): „Tasuta bussisõitu pole vaja – need mõned eurod ikka leian!“ Vox populi…?
Paarkümmend aastat tagasi algas Eesti kooli nn uuenemine. Püüdsin artiklitega Õpetajate Lehes inimesi mõistusele tuua – sisuliselt arutlema. Et mu teaduslikele seisukohtadele alternatiive ei olnud, siis otsustati Haridusministeeriumis hoopis keelata Leppiku artiklid ära… Nii sündiski – ca seitse aastat mul selles lehes midagi ei ilmunud (ja mitte ainult selles lehes). Alles tänane toimetaja (aga mida arvab tänane ministeerium?) lubab ka sõltumatuid arvamusi ilmutada…
TEADUSE ASEND seoses lapse arendamisega ja õpetamisega on tänases maailmas täbaras seisus. Lugegem ÜRO laste õiguste konventsiooni, milles on mitu vastuolu lapse looduspärase arengu (või arengupsühholoogia) teaduslike seisukohtadega! Aga kas keegi on avaldanud nn sõltumatut arvamust? Rääkimata juba arutelust Eestis selle konventsiooniga ühinemisel. Sama on meil kunagi poliitikute kinnitatud koolieelsete lasteasutuste õppekavaga – palju (teaduskaugeid) sõnu…
Ja jätkub ka pime vaimustus nn PowerPoint-loengutest. Ühel konverentsil TTÜ-s ütlesin välja – need on õppimise surm?! Sest juba 1970-ndatel tegid kognitiivse psühholoogia eksperimentaalsed uuringud kindlaks: ühe teksti samaaegne lugemine-kuulamine kustutab (!) selle semantika mälust (pisut enam veebis – Õppejõult õppejõule 20.märtsil 2014). Mõned aastad tagasi kirjutas ka Hardo Pajula tabavalt: Meie õppejõududelt tuleks ÜRO rahusõdurite abil ära korjata PowerPoint-aparaadid! Teaduse vaatevinklist – arukas arvamus, kuid kellele?
Murrame sisse isegi lahtisest uksest… Euroopa Liidus algas just arutelu mõttetu kellakeeramise asjus. Ehkki juba sadakond aastat tagasi uuris Nobeli laureaat Ivan Pavlov oma koolkonnaga dünaamilist stereotüüpi – käib eriti selle kohta. Miks leiutame jalgratast? Või soov kaotada maa pealt Tallinna TV – nii kaoks võrdlus ja kaoks ka mõtlemine. Vahest tahamegi seda? Aga poliitikute (kes isegi Aleksander I kombel sõltumatut arvamust kuulavad) „…heasoovlikkus ja usaldus ei kanna armsa Isamaa jaoks mingit vilja“ – nii leidis juba tark Karamzin…