Aivo Oina
Niisugust numbrit kandis 1960. aastal Eestist Ukrainasse, Dnepropetrovskisse üle viidud sõjaväeosa.
Selle tegevusalaks oli maakaarditegemine ja vanade kaartide täpsustamine. Kaardistamine oli tollal üsna töömahukas asi. Polnud ju tänapäevast satelliitsüsteemi.
Tolles sõjaväeosas oli huvitav kooslus – 1963. aasta mobilisatsioonist 20 poissi Eestist, 20 Lätist ja samapalju ka Leedust. Küllap peeti Baltikumi noori pisut targemateks?
Kõigepealt saadeti sõdurid metsa ja ehitati 30–40 meetrit kõrge puittorn. Eks selliseid peaks vanem rahvas ka meil siin mäletama. See torn pandi püsti käsitsisaetud palkidest, oli midagi tahuka-taolist, mille tipus paiknes platvorm teodoliidi jaoks. Teodoliit ise oli salastatud. Tema sees oli mingi pöörlev uudismootor, mida „vaenlane” ei tohtinud näha, millest teada. Kotist välja võtta tohtis seda vaid ohvitseri valvsa pilgu all ja just enne torni ronimist. Muidugi, torniehitajad ei käinud ise midagi mõõdistamas. Selle peal olid „üleajateenijad”. See oli huvitav kooslus nõukaajal. Soldatil sai teenistus läbi ja siis pakuti talle tulla palgasõduriks-üleajateenijaks (sverhsrotšnik). Paljud nõustusid, eriti Venemaa maapiirkondade noored, sest ega siis maal palju tööd ei olnud.
Kaarti tehti triangulatsiooni põhimõttel. Selle torni alla olid paigutatud kaks kivi (ORP), ja niimoodi moodustatud kolmnurga abil võeti koordinaadid järgmisele nähtavale tornile ja kanti kaardile.
Nii ORP koordinaadid kui ka tornide omad olid paigutatud eraldi kaustadesse ega tohtinud niimoodi olla vaenlasele kättesaadavad. Salastamine oli nõukaajal eriline. Võib-olla mäletate, et isegi kirjutusmasinad korjati ettevõtetes-asutustes riigipühade ajaks ühte salastatud tuppa ja ruum pitseeriti. Tänapäeva mõistes laustotrus, aga nii see oli. Sõjavägi kartis kõikjal reetureid, ja kui üks lihtne soldatist kokapoiss kirjutas emale koju sellest, kuipalju kotlette lõunaks valmistas, läks ta kohtu alla. Kirjad loeti eriosakonnas läbi, ja niimoodi ei saanudki ema kodus teada, mitu soldatit selles väeosas on.
Lisaks teodoliitidega navigeerimisele oli väga tähtis roll aerofotodel. Need tehti stereofotodena (kaks kaamerat kõrvuti), ning hiljem, täpsustamiseks, projitseeriti pildid kaardile ja tehti vajalikud parandused.
Salastamisalaseks naerukohaks oli seegi, et rahvale mõeldud kaardid trükiti eriti vigastena. Näiteks Eesti kaart oli nii võlts, et Tallinna ja Tartu kaugus oli lausa 20 km valeks tehtud. Meenub üks tore nali ALMAVÜ lennundusest. Lennukaardid anti seifist välja vahetult enne lendu ja korjati ära kohe pärast maandumist. Seda jälgis hoolsalt KGB eriosakonna usaldusisik, rahvakeeli – nuhk.
Eestisse külla tulnud Soome purilendurid kasutasid avalikke NATO kaarte ja – oh ehmatust! – seal olid peal kõik täpselt koordinaatidega varustatud ENSV-s olevad sõjaväelennuväljad koos lähenemis-maandumisradadega.
Olid ajad…