Mart Ummelas
Pean tunnistama, et olen 30 aastat jälginud kohati rohkem Soomes kui Eestis toimuvat. Sellest hoolimata pole ma kippunud sinna tööle, ehkki nii keeleoskuselt kui ka muidu oleksin selleks valmis.
Mind köidab see, et Soomes elavad inimesed normaalset elu, mitte nagu Eestis – pidevas hüsteerias olles. Külastasin Soomet esimest korda ligi 30 aastat tagasi, kui mu väljasõidukeeld oli ilmselt tühistatud. Vahetasin tapva kursiga rublasid markade vastu, et kohtuda oma kauaaegse kirjasõbratari Airaga. Tema oli vahepeal vahetanud abikaasat ning muutnud elukohta. Mina olin Soome Instituudi tegevjuht Tallinnas. Auväärne amet, mille eest mulle tasuti Kultuurikomiteest osaliselt rublades ja Soome Tuglase Selts maksis markades. Mitte palju, aga sedavõrd, et Eesti hüperinflatsioonis aidata oma suguvõsa. Iga kord, kui tulin mingi järjekordse parsaga, mida nimetati laevaks, tassisin umbes 50-kilost hokikotti, et kuidagi õigustada enda kui lastetu, aga siiski sugulase seisundit. See oli auasi.
Mis oli mu esimene mulje Soomest? See oli lõhn. Kõikjal ümbritses mind sulnis lõhn, nii kaubanduskeskustes kui ka isegi trammis või bussis. See oli šokeeriv. Järgmine šokk saabus mu heade sõprade juures, kui sain esimest korda maitsta kiivit. Täna on seda saada kõigis kauplustes kodumaalgi, paraku ei huvita see enam mind. Nagu banaanidki. Polegi vist umbes 25 aastat banaani maitsnud. Nagu paljusid muid hõrgutisi, mis toona tundusid otse kui taevast tulnutena.
Ent paljud asjad, mida siis kogesin, pole ka tänases Eestis teostunud. Kaubaküllus on muidugi tore, ehkki vaadates taevakanaleilt välismaa kokasaateid, märkan, et oleme hakanud maha jääma ka selles osas. Näiteks mereande meil pole, üksnes sulatatud turska. Isegi palju kiidetud Tallinna kalaturul käies nägin vaid kahte väsinud müüjat, ikka sedasama sulatatut müümas.
Siiski, ka tänases Soomes, millest nii tundeküllaselt 26. juulil kirjutas Eesti Päevalehes Matti Maasikas, on oma puudusi. Näiteks migrantide tulv, mis Ida-Helsingist on teinud lähima Nigeeria linna. Soomlased suhtuvad sellesse rahulikult, mitte pidevalt rusikaid viibutades nagu EKRE. Ei maksaks unustada, et Soome pidas Nõukogude Venega kaks väga ohvriterohket sõda ja kaotas Karjala ning pidi sadu tuhandeid soomlasi integreerima oma ühiskonda. Muide, osaliselt venekeelseid. Millega Eesti pole 30 aastaga hakkama saanud.
Kui nüüd jätkata Maasika lainel, kes on teatavasti Uno Maasika poeg, siis viimasele võlgnen tänu selle eest, et mulle 1980. aastal määratud igavene eetrikeeld katkes, kui ta kutsus mind oma saatesse naljatama. Ei olnud parimad hetked tele-eetris, aga siiski. Midagi oli murtud. Kuni järgmise korrani juba vabas Eestis.
Tuleksingi nüüd tagasi Eesti ja Soome võrdluse juurde. Soomes on ajakirjandusvabadus, mis tähendab, et inimesed, olgu või tagurlikud, saavad oma mõtteid ja arvamusi vabalt esitada. Ehk mitte alati suurimates päevalehtedes, aga kuskil siiski. Eestis tundub, et selliseid võimalusi jääb üha napimaks. Loodan, et Kesknädal jääb endiselt avatuks ka alternatiivsetele poliitilistele vaadetele ja ideedele. Kui pole enam eriarvamusi, siis pole enam üldse arvamusi.