Jaan Männik, Kesknoorte volikogu esimees
Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas tabas hiljutisel arvamusfestivalil naelapea pihta, kui ta käis välja idee, mille kohaselt võiks riik tulevikus noori esmase kodu ostmisel toetada senisest enam. Noore inimesena tean, et oma kodu soetamine on paljude noorte perede jaoks unistus, milleni lähiaastatel on võimatu jõuda. Ärge saage valesti aru, Kredexi pakutav meede on kõrgelt hinnas, kuid tihtipeale ei piisa ka sellest, et oma koduni jõuda. Reaalsus on seesugune, et suurel osal noortest ei ole võimalik palgast muude kulutuste kõrval piisavalt säästa, ning seetõttu jääb kodu soetamata ning nõnda langetakse üürilõksu, millest on keeruline väljuda. Noorte mures saab aga just riik appi tulla.
Tean enda tutvusringkonnas paljusid, kes ei pea reaalseks üüriringist pääseda. Igapäevaelu ja ka näiteks lastele tehtavate kulutuste kõrvalt ei ole võimalik säästa piisavalt, et koguda sissemakseks vajalikku kümmet või rohkemat protsenti. Pealinnast väljaspool võib aga juhtuda, et isegi vajalik 10 protsenti ei aita, sest seal küsib pank suuremat sissemakset. Kui sissemakseks vajalik raha puudub, pole muud võimalust kui üürida. Üür võib aga tihtipeale ületada potentsiaalse laenu tagasimakse suuruse. Raha kaob tühja auku, mille maksmise järel ei ole pikas plaanis ikka midagi ette näidata. Kuidas siis ikkagi riik noortele appi tulla saab?
Keskerakonna poolt välja töötatava lahenduse näol on tegemist ennekõike tänase Kredexi meetme laiendamisega. Üheks Keskerakonna valimislubaduseks on võimalus noortel peredel soetada kodu eluasemelaenuga riigi käendusel ja ilma omafinantseeringu-kohustuseta. Täpne lahendus töötatakse välja lähiajal, konsulteerides Kredexi ja eluasemelaenu pakkuvate pankadega. Riigipoolne käendus ei tähenda rahalist sissemakset, vaid ennekõike täiendavat tagatist.
Kohustuslik omafinantseering laenusaamisel käib väga paljudele üle jõu ning seetõttu ei jõuagi noored oma kodu soetamiseni. Kinnisvara pidev kallinemine teeb selle ostmise noortele üha keerulisemaks, ning seda mitte ainult pealinnas ja seda ümbritsevas „kuldses ringis“, vaid ka maapiirkondades. Kui meie soov on, et noored saaksid senisest kergemalt iseseisva elu peale ning julgeksid mõelda varem ka perelisale, saab riik neile kodu soetamisel käendusega appi tulla.
EfTEN Capitali tegevjuht Viljar Arakas sõnas hiljuti, et kodusoetamine peabki tulema higi, pisaraid ja verd valades. „See peab tulema pingutusega, mitte nii, et riik lihtsalt garanteerib selle sulle,” sõnas Arakas. Ma ei nõustu selle seisukohaga. Minu hinnangul ei ole näiteks normaalne, et noored võtavad väikelaenu selleks, et saada kodulaenu. Kas me tõesti arvame noortest nii kehvasti, et me ei usu, et nad oskaksid endaleqq kodu rajada ilma higi, vere ja pisarate hinnata?
Kindlasti tuleb riigi abi taotleval noorel mõista, et kohustus laen tagasi maksta on endiselt ei kellegi teise kui tema enda õlul. Vastasel korral tal seda kodu enam ei ole. Sissemakseta laenuvõtmise võimalus ei tähenda automaatselt ka seda, et kõik seda saama hakkaksid. Viimane otsus jääb ikka pangale, kes hindab konkreetse inimese maksevõimekust ja -käitumist, ning noorele endale, kas ta ikka soovib aastakümnete pikkust laenukohustust või eelistab üürimise paindlikkust.
Ei tasu olla naiivne ja väita, et ei leidu ükskõikseid noori, kelle laen võib n-ö hapuks minna, kuid see risk on juba tänase Kredexi meetme juures ning ka ilma igasuguse käenduseta olemas. Samamoodi tuleb paika panna määrad, millises ulatuses esmase kodu soetamiseks riik käenduse annab. Igatahes on tegemist õige algatusega, millega tuleb edasi liikuda.