Meie lehe tänane vestluskaaslane Raul Ratman on avaldanud publikatsioone peamiselt Eesti venekeelsetes meediaväljaannetes, kuid on olnud ka kauaaegne Kesknädala kaasautor. Tänavu täitub tal ajakirjandusliku tegevuse algusest 25 aastat.
„Ametlikult algas minu ajalehekarjäär 1. septembril 1993 Põhjarannikus,“ meenutab Raul Ratman. „Kuid mu lood hakkasid ilmuma juba enne seda. Töötades erialal, mis oli ajakirjanduslikust kaugel, võtsin oma lõbuks intervjuusid külalisnäitlejatelt Moskvast, ja need avaldati kohalikus ajalehes. Seal peeti minu töid väärilisteks ja tehti ettepanek nende juurde üle tulla. Jätsingi oma hästitasustatud ja väga heade tingimustega töö ja läksin sulemeheleivale, kuna see oli olnud minu lapsepõlveunistus.“
Üheksakümnendail kirjutas Raul Ratman artikleid peale Eesti ka Moskva väljaannetele ja neid ilmus teisteski maades, näiteks Küprosel.
Millised eredamad momendid on selle veerandsajandi kestel mällu sööbinud?
Muidugi märkad kõige eredamaid momente alguses, ja kõige eredamad muljed jäävad inimestest. Nende aastate jooksul sai suheldud paljude tuntud isiksustega. Kui alles alustasin, oli mul au olla omalaadsetes südamlikes suhetes Juri Nikuliniga; hiljem kirjutasin sellest lühimemuaarides „Meie armastatud Kloun“.
Teine eredam mälestus on külaskäik Venemaa tolleaegse vanima karikaturisti Boriss Jefimovi juurde, kes elas 108-nda (!) eluaastani: sündis 19. sajandil ja lahkus 21. sajandil, juba Putini valitsusajal (uskumatu: inimene kolmest sajandist!). Oma artiklite tsükli temast pealkirjastasin „ХХ sajandi tunnistaja“, sest ta mitte ainult elas sel sajandil, vaid oli isiklikult osaline paljudes tolle aja sündmustes: lapsepõlves nägi Nikolai Teist; tal oli kontakte Lenini endaga tema õe kaudu, kellega töötas ajalehetoimetuses koos; Trotskiga, kes enne emigratsiooni sõitmist kirjutas eessõna tema esimesele poliitkarikatuuride kogumikule; Staliniga, kes isiklikult ütles talle ette poliitsatiiri-teemasid – tal tuli joonistada Göringit Nürnbergi protsessil. Tutvus Hruštšovi ja Brežneviga oli aga juba argine. Jefimovi parimaks sõbraks oli Majakovski, aga karikaturisti lihane vend – kuulus ajakirjanik Mihhail Koltsov – lasti maha Jossif Vissarionovitši käsul.
Võib öelda, et „seitsme käepigistuse“ teooria kaudu olen kokku puutunud kõigi nende ajalooliste isikutega. Ja see on tähtis kokkupuutetunne Ajalooga, kui kirjutad omaenda väikest ajalookroonikat.
Kuid ei maksa mõelda, et tähelepanuväärsed on ainult üldtuntud meedianäod. Teinekord on mõni kojamees hoopis huvitavam – tuleb ainult sügavamalt „kaevata“.
Omal ajal sai töötatud ajalehe „Eesti Kaevur“ toimetuses (laskutud maa alla, käidud mööda karjääre). Seepärast tean, et ei tasu mäemehi stereotüüpselt kujutada ainult kiivris ja kirkaga, sest nad on tugeva elukutse esindajad ja samas huvitavad isiksused oma erisuguste harrastustega.
Mul oli lehes rubriik „Kaevuri hobi“, kus sai tutvustatud peale mäemeeste saavutuste ka nende harrastusi – neid aga oli väga haruldasi. Üks näiteks oskas teha pärlitest ikoone, mida praegugi leiab kirikutes; teine oli suurima vanaaegsete samovaride kollektsiooni omanik Eestis; keegi meisterdas okslikest puunottidest skulptuure ja keegi ehitas ise endale jahtlaeva. Üks mäemees leiutas isegi omaenda, traditsioonilisest erineva kalendri!
Eredaid hetki toovad sõidud mööda oma maad ja kaugemalegi. Minu esimene „komandeering“ oli sõita toimetusest 500 meetri kaugusele – suure maanteeni, mida mööda kulges India maailmarändur Vikas Singh, kes kavatses läbi käia kogu maailma ja oma teekonnal heita pilgu igasse riiki. Tollal oli ta reisinud juba seitse aastat (ainuüksi mööda Venemaad kõndis kaks aastat) ja teavitas, et tema arvestuste kohaselt seisab tal ees veel 18 ränduriaastat.
Kuidas kirjutad? Millest su lood algavad?
Kui esimest korda läksin Juri Nikulini juurde, püüdsin oma esimese küsimuse formuleerida võimalikult originaalselt: „Stanislavski sõnul algab teater garderoobist. Aga millest algab Teie arvates tsirkus?“ Nikulin langetas järelemõtlemiseks pea, siis aga äkki valgustas nägu see tema kuulus naeratus: „Tsirkus algab meie lapsepõlvest. Kõik me oleme lapsepõlves käinud tsirkuses, ja just siis kujuneb sellest meie arvamus. Täiskasvanuina läheme sinna rõõmustama, vaimustuma – jälle nagu lapsed.“
Reporteritel algab kõik mingist sündmusest, intervjueerijatel sümpaatiast teatud tegelase suhtes. Minul aga algab … hirmust valge paberilehe ees (seda tunneb iga autor). Et seda hirmu ületada, tuleb leht täita. Kui ei tea, millest alata, pane kirja, mis esimesena pähe tuli. See ei pea jääma lõppmaterjali sisse, kuid see-eest on impulsiks. Nagu ütlevad hiinlased: teekond pikkusega tuhat liid (hiina 里) algab esimesest sammust.
Kuidas sai alguse huvi kirjanduse, sh poeesia vastu?
Noorukina kuulsin Vladimir Võssotski nime, ja olles tunnetanud tema isiksuse väge, huvitusin järjest enam tema loomingust ja elukäigust. Hiljem kujunes nii, et koostasin ja avaldasin 1990-ndail välja mitu raamatut selle poeedi luulet. Tasub mainida, et peale nende Vladimir Võssotskist rohkem raamatuid Eestis välja antud ei ole. Võssotski muuseumi kaudu on need haruldaseks peetud trükised lennanud laiali üle kogu endise NLiidu, samuti välismaale. Võssotski loomingu tundjate ja tema austajate ridades on mul oma kaalukas koht. See on asi, mille üle võin uhkust tunda. Ühel hetkel hakkasin ka ise luulet kirjutama, eelistades autorilaule.
Praegu elad Inglismaal. Kas sõitsid Eestist ära nagu tuhanded teised eestimaalased – majanduslikel põhjustel?
Osalt ka sellepärast. Aga tegelikult ühel hetkel tundus, nagu oleksin end tühjaks kirjutanud. Seepärast jätsin senise ametikoha toimetuses ja olen proovinud paljusid elukutseid, nii Eestis kui ka teistes maades.
Isegi metsa sai langetatud. Ausalt öeldes, mulle see mehine töö väga meeldis. Vahel naljatan, et kui ma varem peale sulepea ja kirjaploki midagi raskemat käes polnud hoidnud, siis nüüd pole mul kartust mingisuguse füüsilise töö ees. Muide, kui töötad ajalehes, siis tutvud suure hulga huvitavate inimestega. Samuti võid vahel ise mõneks ajaks vahetada diktofoni ja fotoaparaadi kellu või kokapõlle vastu, et siis kirjutada rubriiki „Ajakirjanik vahetab elukutset“.
Praegu avaldan publikatsioone oma äranägemise järgi – teisisõnu, eraldusin ajakirjanduslikust ookeaniaurikust ja laskusin vabasõitu omaenda isiklikul parvel. Randun publitsistikakaldal, kui selleks saabub hingeline vajadus. Välismaal töötades olen alati „üles nuhkinud“ venekeelse väljaande, et teenida lisa ja mitte kaotada kvalifikatsiooni.
Praegu ilmuvad minu sulest kirjandusteosed, samuti laulud. Ühe neist viimastest – „Varalahkunute mälestuseks“ – salvestasin hiljuti ETV-s.
(https://www.youtube.com/watch?v=SUn0Qfwd9Nc)
Nagu kõik uusemigrandid, ei tööta ma Ühendkuningriigis muidugi pangas asedirektorina. Palka saan end ka vahel füüsiliselt liigutades. See-eest annab see võimaluse rohkem aega vaimutööks, mõttemõlgutusteks… Jätab hingejõudu kirjanduslikuks tegevuseks.
Kas pead võimalikuks kunagi tagasi tulla? Mis sel juhul peaks Eestis muutuma?
Ma ei sooviks mõlgutleda konkreetsete kategooriate üles. Tagasitulek ei olene ainult poliitilisest ega majanduslikust olukorrast. Aeg voolab, kõik muutub. Muidugi on minu kodu Eesti, väljamaal olen ajutiselt. Ja selleks, et tagasi kodumaale minna, ei peagi just Eestis midagi muutuma – see peab toimuma minu teadvuses.
Küsis Indrek Veiserik