Olav Anton
Suvi 1988 natuke sarnanes tänavusega – kuum ja põuane. Kuumust oli küll parajalt vähem ning vihma ja niiskust mõneti rohkem, kui võrrelda 2018. aasta ilmadega. Samas oli poliitiline kliima nii Eestis kui teisteski idabloki riikides tänavusest oluliselt kuumem. Berliini müür ja suletud ühiskond võimaldasid kommunistlikel võimudel info liikumist kontrollida ja mõjutada. Internetti kasutati küll militaar- ja teadusmaailmas, kuid selle tavakasutamine algas alles järgmises kümnendis. Sotsiaalmeediat ja nutifone poldud veel leiutatud.
Raadio ja televisioon valitsesid infomaailma. Ajalehed kujundasid inimeste arvamusi ja edastasid infot “nagu vaja”. Kaks vabariiklikku partei ja võimu häälekandjat – “Rahva Hääl” ja “Noorte Hääl” (komsomolileht) – jätkasid endisel (NLKP) kursil, väikeste muutustega uutmise ehk “perestroika” suunal. Rahvarindele anti minimaalselt sõna, samas kui vasttekkinud Interrinnet propageeriti häbenemata. EKP-d ootas ees lõhenemine – eestimeelse tiiva tee läks internatsionalistide omast lahku.
Tallinna “Õhtuleht” ja Tartu “Edasi” olid üle-eestilise leviga ajalehed. Tallinna võimude häälekandja võttis eeskuju vabariiklikest ajalehtedest, kus peamisteks teemadeks olid NLKP XIX konverentsi “järellainetused”. Esimese eestiaegse “Postimehe” järeltulija ja tänase “Postimehe” eelkäija “Edasi” oli hoopis teisest puust (paberist). Rahvarinde materjalide avaldamine märke “RR” all oli juba tavaline. Lisandusid rubriigid “Rahva võim” ja “IME”.Augustisündmuste meenutamiseks sirvigem professor Rein Ruutsoo koostatud kroonikat:
6. augusti tähtsündmust – ENSV inkorporeerimist NSV Liidu koosseisu – käsitleti Tallinna lehtedes sotsialismivõtmes. “Edasi” aga avaldas mitmeid infomaterjale Molotovi–Rippentropi pakti kohta ja käsitles 1939.–1940. aastate sündmusi ajaloolises võtmes.
10. august – „Rahva Hääl” avaldab Ribbentropi–Molotovi pakti salajaste lisaprotokollide teksti koos ajaloolase Heino Arumäe kommentaariga.
11.–12. august – perestroika ühe peaarhitekti, Nõukogude režiimi kõige liberaalsemate reformijate hulka kuuluva Aleksandr Jakovlevi ringreis Lätis ja Leedus, eesmärgiks leevendada eelkõige Leedu KP ja „Sajudise“ süvenevat vastasseisu. Jakovlevi perestroika-toetamise ringreis kujuneb üheks pöördepunktiks Baltimaade taasiseseisvumise ajaloos.
Jakovlevi „Sajudist“ toetava hoiaku tulemusena kujunes Moskvas salliv hoiak rahvarinnete tekkimise suhtes. Hiljem – 1990. ja 1991. aastal – teenis Jakovlev tulevastelt putšistidelt (Pugo jt.) samadel põhjustel „rahvarinnete ristiisa” sõimunime koos süüdistusega NSV Liidu lammutamises.
”Eesti iseseisvuse taastamine oleks ilma Aleksandr Jakovlevi tegevuseta olnud palju raskem ning arvatavasti ka ohvriterohkem,” ütles ekspresident Lennart Meri oma mälestusavalduses Jakovlevi surma järel. (Pm 19.10.2005).
15. august – Molotovi–Ribbentropi pakt avaldatakse ka „Sajudise“ bülletäänis “Sąjūdžio žinios”.
15.–16. august – Balti Folkloorifestivalil lehvib esimest korda avalikult Läti lipp.
16. august – Rahvarinde-vastaste jõudude koondamine ületab olulise rajajoone. Interliikumise asutamiskonverentsile registreerus 178 saadikut, kes väitsid end esindavat 2500 inimest. Valiti 26-liikmeline Internatsionaalse Liikumise Koordinatsiooninõukogu ja võeti vastu programmiprojekt, milles sooviti kehtestada ENSV-s kaks riigikeelt ja muuta Ülemnõukogu kahekojaliseks.
Organisatsiooni asutamiskongressi kavandatakse 1989. aasta märtsi.
Tähelepanu äratas Interrinde dokumentide heatasemeline paljundamine, korrektne koostatus ja nobe avaldamine Moskvas keskajakirjanduses. Eestis tegutsenud Interliikumise taga seisis analoogilisi grupeeringuid ühendav keskorganisatsioon. Neid toetasid Moskvas KGB ja NLKP kõrgemad juhid, kellest hiljem, 1991. aasta augustis, said putšistid (Lukjanov, Pugo. Krjutškov jt).
19. august – ajakirjanduses ilmub Eestimaa Rahvarinde üldprogrammi projekt.
20. august – Viljandimaal Pilistvere kirikus asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Asutamiskoosolekul ühines partei asutajatena 104 inimest. ERSP esimeheks valiti Lagle Parek. Partei deklareerib oma eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise ja nõuab, et Moskvas tunnistataks okupeerimist ja alustataks selle lõpetamist.
Jüri Adams meenutas aastal 2003: “Keegi meist ei uskunud, et Eesti iseseisvus saab taastatud kolme aasta pärast. Ja et kuue aasta pärast lahkuvad Eestist viimased Nõukogude Vene väed.”
21.–23. august – Eestimaa Rahvarinde Ajutise Algatuskeskuse eestvõttel korraldatakse Tallinna Linnahallis, Tartu “Vanemuises”, Pärnu teatrimajas jm poliitilised koosolekud teemal “Stalini poliitika ja Eesti”. Ettekanded Edgar Savisaarelt, Küllo Arjakalt, Aadu Mustalt ja Mikk Titmalt ning Moskva liberaalselt ajalooprofessorilt Juri Afanasjevilt.
Huvi on erakordselt suur. Linnahall mahutab vaid mõni tuhat inimest ja seepärast kuulab ca 13 000 inimest väljas ettekandeid valjuhäälditest. Antakse ülevaade 1930. aastate lõpu rahvusvahelisest olukorrast Euroopas, suurriikide poliitikast ja väikeriikide selja taga aetud saladiplomaatiast. Rõhutatakse, et MRP oli Teise maailmasõja vallapäästmise ja Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste eeldus. Tõmmatakse paralleele tänapäevaga – taas ragisevad pöörmed ajaloo rööbasteedel.
N. Liit pole veel küps lahendama vabariikidevahelisi probleeme. Eesti areng peab rajanema IME elluviimisel. Selleks on vaja piirata migratsiooni ja kehtestada riigikeeleks eesti keel. Eesti NSV valitsust kutsutakse üles välja ütlema oma suhtumist Molotovi–Ribbentropi paktisse ja nendesse tagajärgedesse, mida see Eestile on toonud.
Paralleelselt korraldab MRP Avalikustamise Eesti Grupp Tallinnas Hirvepargis oma koosoleku, mille osavõtjate arv jääb mitmeid kordi väiksemaks.
23. august – Baltimaade rahvarinnete koostöö süveneb – koordineeritakse edukalt oma väljaastumisi. „Sajudise“ algatuskeskuse organiseerimisel toimub Vilniuses 250 000 osavõtjaga hiidmeeleavaldus, kus nõutakse Ribbentropi–Molotovi pakti hukkamõistmist ja tühistamist.
25. august – Eesti Roheline Liikumine (ERL) korraldab Tallinna Linnahallis poliitilise koosoleku, et avaldada EKP-le survet demokratiseerimise ja IME toetamiseks.
ERL resolutsioon nr. 1 nõuab peaminister Bruno Sauli kohest lahkumist (Saul teatab tagasiastumisest 26. nov. 1988).
Rahvaliikumised on demonstreerinud oma jõudu.