Tiia-Liis Jürgenson, Keskerakonna Naiskogu asepresident
Oleme harjunud, et haigekassa ei suuda rahastada kalleid raviprotseduure ning keerulise meditsiiniaparatuuri soetamiseks kogutakse annetusi. On eraldi teema: kas see tõepoolest peabki nii olema?
Mind paneb seekord mõtteid avaldama nende noorte saatus, keda ähvardab pärast vähiravi viljatuksjäämine, kuid kellel puudub rahaline võimekus enne kiiritus- või keemiaravile siirdumist oma munarakke ja seemnerakke külmutatud olekus talletada, et säilitada inimõigus saada ka peale kurnava haiguse seljatamist emaks või isaks.
Vähki põdevate noorte arv kasvab ning lisaks ravile vajavad nad tuge ka selleks, et eluga täisväärtuslikult edasi minna. Tänapäeval pole vähk õnneks ravimatu, ent inimese elutahte ja vaimujõu paneb sellesse haigestumine kindlasti proovile. Saades raske diagnoosi, võiks haigele olla väikesekski lohutuseks, et onkoloogiline haigus ei tähenda automaatselt loobumist lastesaamisest.
Südantsoojendav on lugeda heategudest vähiravi toetamisel. Kuid edukas ravi, milleks toetajad vahendeid annavad, ei tähenda veel lõplikku elule tagasi võitmist. Oluline on see, et tervenenud haige saaks realiseerida oma tulevikuunistused.
Keskmõte: Oluline on see, et tervenenud haige saaks realiseerida oma tulevikuunistused.
Olles viimase aasta jooksul kirjeldatud probleemiga isiklikul tasandil kokku puutunud, avastasin, et paljudel noortel pole võimalust oma seemne- või munarakke säilitada, kuna tegemist on väga kalli teenusega, mida haigekassa ei toeta. Tallinnas ja Tartus asuvates viljatusravikliinikutes algavad eriarsti konsultatsiooni hinnad 50 eurost, millele täiendavalt lisanduvad protseduuritasud mitmesajast eurost tuhande ja veel enama euroni. Ka seemne- ja munarakkude hoidmine pole odavate teenuste killast, makstes olenevalt viljatusravikliinikust 0,64 senti kuni 1 euro päevas.
Minu kohtumistel end onkoloogilisest haigusest elule tagasi võidelnud noorte meeste ja naistega selgus, et neist paljudel ei olnud materiaalseid võimalusi oma niigi kasina sissetuleku juures viljatusravi protseduure teha ning seemne- ja munarakke säilitada. Nende jaoks on vanemlik rõõm igaveseks püüdmatu. Jääb vaid abituse ja muserdatuse tunne, mis võib painata kogu elu. Miks me nendega nii käitume? Miks ei leia riik vahendeid neid noori inimesi läbi haigekassa toetada? Kas pole kahepalgeline kutsuda noori üles lapsi muretsema, jättes aga need, kes lapsi tahaksid, ent kellelt raske haigus ähvardab selle võimaluse võtta, üksi iseenda ja oma kõhna rahakotiga?
Kutsun üles meie erakonda leidma võimalused, et tagada meditsiiniliste näidustuste puhul viljatusravi ning kliinikus materjali võtmine ja säilitamine haigekassa rahastamisel!
Toetagem meie noori ja aidakem nende lastel saatuse kiuste ilmale tulla! Tahan uskuda, et iga laps on Eestile tähtis!
Kas mõtlete seda tõsiselt !?