Aastaid tagasi nõudsid mittetulundusühingud Eesti Autorite Ühing, Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja Eesti Esitajate Liit valitsuselt kohtu kaudu 831 416 eurot.
Tegu oli summaga, mis nende MTÜ-de hinnangul jäi valitsuse tegevusetuse tõttu autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele aastatel 2010–2013 laekumata. Tallinna Halduskohus jättis 9. juunil 2014 tehtud otsusega selle absurdse nõudmise rahuldamata.
Eelmisel kuul mindi, eesotsas Tanel Padar, uuesti kohtusse, ja ikka selle vana nõudega saada riigilt saamata jäänud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasud nelja aasta eest –nüüd juba 38 miljoni euro suuruses summas!
Seda nõuet on hakatud nimetama „tühja kasseti maksuks”. Praegu kehtib tasu ainult VHS-kassetti, makilinti ja CD-plaati ostes. Tasu ei tule maksta seadmetelt, mis on integreeritud arvutiga või on kasutatavad ainult arvuti vahendusel, ning mikrokassettide suhtes. Seda maksavad müüjad, ja tarbijal pole sellega mingit pistmist. Kaebajad väidavad, et seadused on “kassetiajastusse” kinni jäänud. Samas võiks vastu öelda, et Padar, autorite jt ühingud ning nende juristid on raadioajastusse kinni jäänud.
Pigem võib rääkida tulevikus vastava tasu kehtestamisest, kuid kaasus nõuda tagasiulatuvalt tasu, mida pole kehtestatud, on kummaline. See naeruvääristab nõudjat ennast. Tasu saavad need, keda raadiojaamad esitavad.
Tegelikkus on aga selline, et enam praktiliselt ei salvestata midagi, sest on uus ajastu ja voogesitused on internetist vabalt saadaval. Internetiraadiod on vallutanud maailma. Näiteks Itaalias on pidevalt eetris1606 raadiojaama, Soomes on neid 149. USA-s on levis 7187 raadiojaama.
Mida siin veel salvestada?!
Üritati ka telefonidele rõhuda. Aga nende omanikud striimivad kõike (Apple music ja Spotify) ning telefonis pole ühtegi lugu salvestatud. Milleks telefonimälu koormata? Autorite tasud on range kontrolli all ja rohkemat nõuda pole alust.
Aga vaatame, mis on see tänane levimuusika, millest käib jutt. Kuidas seda luuakse, selgitas värvikalt hiljutine juubilar Rein Rannap.
Kõigepealt tehakse loo „põhi”, ehk salvestatakse taustaansambel. Sellel on pea et iga pill eraldi helireal ja võetakse üles nii mitmeid kordi, kuni kõik on korrektselt sisse mängitud. Siis hakkab töö laulja-artistiga. Temaga tuleb oi kui palju jälle ja jälle uuesti teha! Kas on mõni noot mustalt lauldud või lausa mööda läinud. Kui see kõik on ühelpool, algab montaaž.
Laul tükeldatakse vajadusel nii, et saada erinevatelt võtetelt kätte see kõige puhtam ja õnnestunum. Vahest pidavat isegi silpe kokku lappima. Ja mis siis imestada, kui see tööprotsess kestab kokku kuni neli kuud?! Hirm tuleb peale, millise vaevaga kõik tänapäeval sünnib!
Mäletatavasti salvestati Georg Otsa poolt laul „Mõtisklus” filmile „Vallatud kurvid” vaid kahe duubliga; koos orkestri ja naisansambliga – kõik otse stuudios.
Siit tuleb ka järgmine küsimus: mis väärtus on sellel kõigel, mille eest noorartistid täna veel lisaraha küsivad? Lisaks kõigele on avalik saladus, et suurel osal esinemistel televisioonis on tegu vaid laulmise markeerimisega, sest salvestis, mida mängitakse, on eelnevalt stuudios „raske tööga monteeritud” ja laulja vaid maigutab suud.
Vanilla Ninja ja N-Euro tippu viinud muusikamänedžer Renee Meriste sõnutsi pole praegusest Eesti muusikust välismaal läbimurdjat. „Viis-kuus Eesti kuuma meesartisti on minu meelest kõik ühte nägu ja tegu. Eesti muusikute fookuses on mingi aja tagant riigilt raha küsida, mitte muusikat teha.“
Tuletagem meelde, kes on arvustaja Renee? Ta on selline tegija, et toimetab USA-s oma erialal edukamalt kui kümme Eesti megagigastaari omal alal Eestis ega pea riigilt raha kerjama.
Kesknädal