Karl Lust, pensionär
Kui Riigireformi SA, Eesti 200, EKRE ja pisiparteid ründavad, liberaalse demokraatia lugematuid pahesid nahutades, riigi ülesehitust, ütleb paljude vaist, et sotsiaalprobleemid on üle pea kasvanud ja rahvas ei suuda enam ebaõiglust taluda. Meie tulevik on ebakindel.
Parempoolsus tegelikkuses
Eesti riik ehitati üles ajaloolist traditsiooni ja maailmapraktikat ignoreerivale paremideoloogiale. Meedia võimendab selle õigustamiseks valikuliselt üksikjuhtumeid poliitilisest pinnavirvendusest. Nõnda on tavakodanikule probleemiks monopolide hiigelkasumite asemel Riigikogu liikmete kuluhüvitised. See meenutab sajanditagust aega enne revolutsiooni, kui rahvast ärritasid väljaminekud Vene keisri naise ja tütarde tualettidele. Ühiskonna mõistmine, nagu näiteks ka arstiks saamine, nõuavad põhjalikku õppimist.
Jaan Kaplinski hoiatas Res Publica ja RE võimule tulekul, et riigist jäävad ilma need, kes seda kõige enam vajavad, samal ajal kui Eesti lõheneb pöördumatult kaheks Eestiks. Kui meil jääb rohkem raha taskusse, jääb vähem raha haiglatele, koolidele, politseile, raamatukogudele, ühistranspordile jt ühishüvedele. Nüüd annavad parempoliitika valusad tagajärjed tunda. Kuna liberaalset riiki inimeste tervis eriti ei huvita, tõrjuvad EMO-d patsiente, ehkki inimesed on varasemast haigemad ja üleväsinud ning kurnatud (M. Vaino). Ameerikas on hinna allasurumine moraalne kuritegu, ja nii nõuavad sealsed tervishoiuasutused summasid, mis võivad võtta perekonnalt kogu vara. Meedikute, IT-spetsialistide ja õpetajate nappus, kõrged tööjõumaksud ja kütusekulud Eestis on Reformierakonna poliitika tagajärg.
Pidevalt okupatsiooni süüdistades võib märkamata jääda enesekolonisatsioon (Tiit Hennoste). 58%-le rahvast ei lähe laulupeod enam korda ja eesti keelde on tarbetult üle võetud pooled ingliskeelsed laenud. Väliskaubandusbilanss on negatiivne. Rämpskaup, äärmusparempoolsed mõtted ja inimväärikust alandavad käitumismustrid liiguvad Eestisse sisse, hiigelkasumid maksuvabalt välja.
Kuni keskaja lõpuni oli inimene eeskätt ühiskonnaliige ja suurim patt oli omakasupüüdlikkus. Kirikuisa Augustinus (4.–5. s) täheldas, et ilmalikus riigis (saeculum) valitsevad omakasu, enesearmastus ja teistevihkamine, kuna see on orienteeritud maisele kasule. Martin Luther lubas, erinevalt katoliiklastest, lisaks vagas usus elamisele ka kaine mõistuse kasutamist, ja mida edasi, seda kaugemale hingesoppi on moraalne tunne kadunud, samal ajal kui arukusega saab õigustada mistahes kurja. Voorusest ja eetikast on vähe kasu, sest praktilises elus on inimene egoistlik – Bachist Mustonenini. Uuem bioloogia soovitabki petturina teiste arvel elada, sest eneseohverdust põhjustavad geenid ei jää püsima (E. Sild, T. Lepp, Vikerkaar 10–11/2018).
Kiites Adam Smithi teooria turu nähtamatut kätt, varjavad parempoolsed, et sama mehe arvates sõltub kogu inimese elu ligimeste abist ja ta saab elada üksnes ühiskonnas. Tunnistades kõige talumatumaks südametunnistuse piinad, tagavad ellujäämise siiski kõige madalamad ja vastikumad omadused, mitte voorused. Tänapäeva liberaalses maailmas on ainult raha absoluutne väärtus, tehes elu üldse võimalikuks.
Paavst Franciscus tunnistab entsüklikas „Laudato si“, et inimkond on sügavalt muutunud (113); individualism, edule suunatus ja reguleerimata turg (210) on muutnud töötingimused sarnaseks orjapidamisega (154). Vägevate huvid domineerivad vaeste üle (52) ja inimkonda ähvardab hukkumine ökokatastroofis. Lahenduseks on eraomandi allutamine üldisele huvile (93), mida nõudis juba paavst Johannes Paulus II (Laborem exercens), ja vaimses ümbersünnis, mida kirik on 2000 aastat asjatult oodanud.
Müütide tänapäevasus
Enamik rahvaid ja religioone tunneb müüti kuldsest minevikust, kuhu soovitakse naasta. ERSP lubas 1992. a, et „Eesti tuleb tagasi“, kuigi rahvusterviklikkuse unelm sai 1940. a pekstud kildudeks ja Saksa ajal nõustuti alamrahvas olema. Paradiis seondub ettehoolduse ja õndsa äraolemisega. Nõukogude ajal sõltus palk tööpanusest ja sotsiaalsed garantiid lähenesid Euroopa tasemele. Sõprus ja abielu sõlmiti varalise arvestuseta. Lastega peredel olid eelised tasuta korteri saamisel ja soodustused tööl; lapse haigus põhjendas kojujäämist. Praktiliselt tasuta olid suvised lastelaagrid, sport, huvitegevus, ekskursioonid. Töökasvatust ja omaealiste gruppi peeti endastmõistetavaks nagu sõprade aitamist.
Piibli järgi viisid ülbus ja kahetsematus paradiisist väljaajamiseni. Platon kirjutas, et jumalate hoole lõpp pani inimesed ise enda eest muretsema. Kui loomeliitude pleenumil 1988. a räägiti iibe tõstmiseks lisaks elamispinnale 80-rublasest lastetoetusest, siis järgnenud 30 aastal ununes parempoolsetel vahel seegi, et lapsed tahavad süüa. Esitati sadu eluvõõraid mõttekonstruktsioone, samal ajal kui sündimus oli kolmandik vajalikust ja 2/3 lastest elas vaesuses. See oli nii füüsiline kui ka häbistav karistus. Vabaduselastel jäi midagi eluks ja arenguks vajaka ning nad on kergelt haavatavad. Pere planeerimisel jääb uus põlvkond ettevaatlikuks, mõni on hirmul.
Inimestest hoolival Ratase valitsusel on õnnestunud sündimus ja majandus pöörata kasvule, mis on iseloomustanud Keskerakonna juhitud Tallinna, kus jõukust on seetõttu rohkem kui mujal Eestis. Meedia sellest pigem vaikib ja konkurendid on kadedusest tigedad.
Vabaduse küsitavus
Kui parempoolsed pidevalt sisendavad, et oleme oma vaimuilma ise loonud, siis suurema vabaduse annab teadmine, et selle „ise“ on kujundanud nii sotsiaalne kuuluvus ja keskkond kui ka massimeedia, kust pärinevad nii struktuurid käitumisel kui ka emotsioonid tegelikkuse mõistmisel. Vaba valik eeldab eri maailmavaadete tundmist, arutelu ja reaalsusega võrdlemist. Peavoolumeedia on sotsiaaldemokraatiat ja Keskerakonda näidanud üle veerand sajandi kõige halvemas valguses ning propageerinud liberaalsust ja individualismi kui kohustuslikku. Paljud ei tee vahet Põhjamaade ja N. Liidu ühiskonnal. Mart Laari reformid killustasid ja lõhestasid rahva äärmuslikult. Kadus Euroopa ja üldse ühiskonna aluste alus – solidaarsus –, ning saabus vaesus.
Eesti Wabariigi loonud tsaariaegne eliit loobus kõrgetest palkadest ja positsioonidest impeeriumis ning pani sõja ajal mängu oma elu; seevastu uue iseseisvuse taastamine seisnes varade jõhkras kokkuajamises. Rahva ühtsus oli suurim nõukogude aja lõpul, kui 1988. aasta 17. juunil käis 150,000 inimest EKP saadikuid Moskvasse saatmas, sini-must-valged lipud käes.
Eestlased on Valdur Mikita andmeil 20. sajandil kõige enam muutunud rahvas; samal ajal kui paratamatu taust on Rein Taagepera väitel orjakultuur. Selle tunnistamine on esimene samm vabaduse poole. Meil on tulnud ellujäämise nimel teiste ja vahel enda petmiseks kasutada teesklust ja järeleaimamist e. mimikrit. Orjaajal käidi salaja hiies, avalikult kirikus; nõukogude ajal salaja kirikus ja avalikult massiüritustel kommunismi ülistamas. Parempoolses ühiskonnas võtab vabaduse hirm kaotada töö, pension, arstiabi; kartus teiste arvamuse ja sõja eest. Veerand rahvast ei suuda säästa ja hea on, kui ots-otsaga kokku tuleb.
Anu Realo andmetel oleme üks vähem avatud rahvaid maailmas – me ei naerata ega vaata üksteisele otsa. Julgelt on nõutud maksude alandamist ja riigi põhiteenuste suurendamist. Kui varasemalt on valitseval eliidil õnnestunud ühte hoida ning vaesemad kihid ja grupid omavahel tülis hoida, siis Ansip üritab odava õllega luua jõukate ja vaeste ühisrinnet oma toetajate võimu taastamiseks. Kõrg- ja alamklassi vahele on tekkinud ebamäärane kodanikujulguseta „subaltern“. Sellegipoolest elame Euroopa mõistes äärmiselt kihistunud ja ebavõrdses riigis, mis võtab õnnetunde ja pidurdab majanduskasvu.
Kindla garantii Eesti püsimiseks ja paremaks tulevikuks annab Jüri Ratase juhitud Keskerakonna selge võit valimistel.