Idee- ja juhtimiskriisis vaevlev Reformierakond üritab taas „rahvuse kaardi“ lauale panna

Vadim Belobrovtsev

Vadim Belobrovtsev, Keskerakonna juhatuse liige, Tallinna abilinnapea

Viimasel ajal on Reformierakonna liikmed hakanud Keskerakonda ründama üleriigiliste meediakanalite kaudu, rõhudes pidevalt selle „vene- ja kremlimeelsusele“. Kuna need süüdistused on täiesti absurdsed, tekib küsimus: Kust selline rünnak järsku tuli? Selge, et valimised on tulemas, aga siiski – miks just praegu?

Vastus on tegelikult lihtne. Praeguseks on juba praktiliselt igale poliitika vastu huvi tundvale inimesele selge, et Kaja Kallas osutus nõrgaks erakonna esimeheks ja veel nõrgemaks peaministrikandidaadiks. Reformierakonna reitingud on pigem langemas. Küsimusele „Keda näete järgmise Eesti peaministrina?“ vastab üha enam inimesi – „Jüri Ratas!“. Kummalgi on varsti peaaegu kahekordne vahe (31% vs 18%). Aina rohkem kõlab meediakanalites ja kuluaarides mõte, et tegelikult juhivad Reformierakonda Ligi ja Michal, ning Kaja Kallas ei saa sellega mitte midagi teha. Märtsis Reformierakonna peasekretäriks tõusnud Kert Valdaru – Kallase meeskonna liige – vahetati juba novembris välja ning nüüdseks on ta poliitikast lõplikult lahkunud.

On selge, et see kõik tekitab sisepingeid nii erakonna sees kui ka valijate seas, kes ei saa enam üldse aru, mis reformaritega toimub. Ning see hämming on aina suurenenud tänu Reformierakonna käitumisele nn rändepakti menetlemisel Riigikogus. Nagu tabavalt ütles sotside juht Jevgeni Ossinovski: Kui liberaalne erakond selles selges väärtusküsimuses ütleb, et neile on hoopis olulisem, et Jüri Ratasel ja tema valitsusel halvasti läheks, ning räägib mingit ärakulunud juttu maksusegadusest, siis on küsitav, milleks seda erakonda on vaja. Ja see on ainult üks näide Reformierakonna kursist viimastel kuudel.

Tallinna linnavolikogus on reformarite lood sama hapud. Kui võeti vastu nn kahe tooli seadus, mis võimaldas Riigikogu liikmetel osaleda edaspidi linnade ja valdade volikogude töös, oodati suurtelt poliitikutelt suuri tegusid ka kohalikul tasandil. Paraku pole nii läinud. Ainus asi, millega Reformierakonna fraktsiooni juhil Kristen Michalil on senini õnnestunud Tallinna linnavolikogus silma paista, oli lipusaaga: reformarite jaoks oli pealinna elus aasta tähtsaimaks küsimuseks, kas suur Eesti lipp mahub linnavolikogu saali või mitte.

Veel üks linnavolikogu ja Riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus seletab vene meedias, et Mihhail Kõlvart põhimõtteliselt vihkavat vene lapsi, sest ei lase parempoolsetel rahulikult venekeelset haridust likvideerida. Naljakas ja hale jutt, mis veelkord kinnitab seda, millest eelmisel nädalal kirjutas Postimehe ajakirjanik Vilja Kiisler: Reformierakonna praegune täiesti impotentsena mõjuv retoorika ei oma mingit kõlapinda.

Kuna reformarite liidrid saavad loomulikult kõigest sellest aru, on nende seas tekkinud kergemat sorti, ent silmnähtav paanika. Nähes, et erakonna populaarsus ja toetus enne valimisi, pehmelt öeldes, ei kasva, lennukaid ideid eriti pole ning peaministrikohast unistav esimees lihtsalt ei vea välja, otsustati naasta vanade liistude juurde: laual olgu taaskord vana ja hea „rahvusekaart“, mis on Reformierakonda varem korduvalt päästnud. Juhtivad reformierakondlased hakkasid taas rääkima vene haridusest, Venemaa ohust, Eesti–Vene suhetest ja Keskerakonna „kremlimeelsusest“, lootes, et ehk veab see jällekord välja valimistel, kui olulised ideed puuduvad.

Näiteks, pärast oma fiaskot rändepakti menetlemisel üritas Reformierakond juhtida tähelepanu mujale – kasutades Riigikogu avaldust Ukraina toetamiseks, mille hääletamisel puudusid parlamendi suures saalis mitmete erakondade esindajad. Reformarid küll taas üritasid kõikjal näidata just Keskerakonda „kremlimeelsena“ sellepärast, et mõned selle saadikud avaldust ei toetanud, aga meedias levis palju paremini uudis, et Reformierakonna riigikogulane Madis Milling läks oma põhitöö asemel tegelema kõrvaltööga – komöödiaetendust andma…

Praegu paistab, et vana trump enam ei tööta nii hästi kui varem: meedia ei kipu Reformi rahvusteemade püstitusega kaasa minema. Tegelikkuses aga reformikate poolt „kremlimeelseks“ ristitud Keskerakond üha kasvatab oma populaarsust, kusjuures eelkõige eestikeelsete valijate seas. Tondijutud, mida reformikad rääkisid enne ja ka vahetult pärast seda, kui Keskerakonnast 2016. aasta novembris sai peaministrierakond, osutusid muinasjuttudeks: Eesti ei astunud NATO-st välja, ei hakanud Putini poliitikat toetama, ei muutnud oma välispoliitilist kurssi. Ja valijad näevad seda väga hästi. Seega tuleb Kallas(t)e erakonnal kiiremas korras välja mõelda midagi paremat, millega valimistel silma paista. Meil aga oleks vaja säilitada külma närvi ja provokatsioonidele mitte alluda. Me teame, et seisame õigete asjade eest, ja Eesti inimesed saavad sellest hästi aru.

5 kommentaari
  1. eestlased.... 6 aastat ago
    Reply

    ….on sunnitud pidama igapäevast ellujäämisvõitlust “kallite isehakanud kaasmaalatega!”. Ega Reformierakond saa kasutada “vene kaarti” kui sellele Eestis kõlapind puuduks. On äärmiselt ebameeldiv, et Keskerakond võimu nimel, on toonud vabadusest vägisi vabastajad ja nende sama mõttemalliga järglased, Eesti igapäeva poliitikasse. Talun kõiki rahvaid, kuid venelane kutsub hoobilt esile ebameeldiva emotsiooni, pealetükkiv, nõudev, hädaldav, ähvardav, igasuguse häbitunde puudumine, et just nemad on põhjustanud teistele rahvastele määratut kurja, mida iialgi ei andestata, sest venelane pole võimeline (erinevalt intelligentsest sakslasest) tunnetama oma kollektiivset süüd. Elades kutsumata külalisena teiste rahvaste kodudes, võiks ülikonda vatijope ja soni asemel kandev venelane ilmutada vähegi empaatiatunnet, piinlikustunnet—aga looda sa seda. Toom võib eestlaste kadumist nautida, Kõlvart vene keelt peale suruda (olles oma olemuselt veel suurem soviett kui venelane ongi). Korb, meie kaitsjat NATOT,t põhjata. Keskerakonna toetajate eestlaste protsent ei ületa 12-18% (erinevad küsitlusfirmad ja nende meetotid) ja needki saama peal väljas, tõsiseid ideelisi on alla 10%, kes meeleldi teiega kaelakuti “kalinkat” laulaksid. Ülejäänud hoiaks teist võimalikult kaugele.

  2. Väga 6 aastat ago
    Reply

    kena lugeda veel üht räpase valimiskampaania “vastast” lullukest.

  3. Aivar 6 aastat ago
    Reply

    Kas keegi selgitaks, mis häda on selle “venelaste küsimusega”? Miks ei tegele eestlane eesti elu ja oluga, oma kodu ja olme esitlemisega, vaid päevast päeva pröökab siin, et kui kuradi paha on venelastel siin elada, kui hirmsasti neid diskrimineeritakse ja alandatakse? Kas need otid, janed, eved ja ennud on ikka need, või prokofid, fedjad ja muu pask?

    • Need 6 aastat ago

      on vadimid, voovad, mišad, jurkad, jaanad, kellele mitte miski peale keskbande sotsialistlike altkäemaksude ei meeldi.

  4. Rein Mark 6 aastat ago
    Reply

    Reform on suur kaardimängu harrastaja, kord Vene Kaart, nüüd rahvuse kaart. .Kaardimängus edu saavutamine aga sõltub juhusest, milline kaart sulle sattub.Teatavasti juhusele lootmisega edu ei saavuta.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.