1989. aasta avas ukse reaalsele Balti koostööle. Rahvarinne koos Tautas Fronte ja Sajudis’ega sillutasid teed vabadusele. Laulva revolutsiooni eeskujul võib tolle aasta lauluks pidada “Ärgake, Baltimaad!”. See on kolmes keeles esitatav laul, mille muusika autor Boriss Rezņiks ja sõnade autor Valdis Pavlovskis. Sõnad tõlkis leedu keelde Stasys Povilaitis ja eesti keelde Heldur Karmo. Laul loodi “Balti keti” jaoks, mis toimus augustis 1989. Seda laulu peetakse ka Baltimaade ühishümniks. Eesti keeles laulis Tarmo Pihlap, läti keeles Viktors Zemgals ja leedu keeles Žilvinas Bubelis.
Järgnevalt sirvime professor Rein Ruutsoo koostatud kroonikat:
7. jaanuar – Rahvarinde Volikogu võtab vastu kaks olulist otsust. 1. Murelik, aga kategooriline resolutsioon keeleseaduse toetuseks – „Eestimaa Rahvarinde Rahvavolikogu resolutsioon Keeleseadusest”. Seda resolutsiooni tõukas tagant ilmne mure, et Ülemnõukogu (ÜN) kardab Moskvat (sealtpoolt kostab ähvardusi) ja Interrinnet ning on valmis tegema järeleandmisi, mis lahjendaksid seadust nii, et eestlane jääks sisulise õiguseta ajada asju oma emakeeles. 2. Eesti NSV spordijuhtide Arnold Greeni, Mati Marki jt. püüdluste toetuseks kutsub Rahvarinde Volikogu taastama Eesti olümpialiikumist loosungi all „Oma võistkonnaga Barcelonasse!“ – selle loosungi all võttis Rahvarinne sügisel ka vastu olümpiavõitjaid Tallinnas Raekoja platsil.
14. jaanuar – Estonia kontserdisaalis toimunud asutamiskoosolekul taasloodi Eesti Olümpiakomitee, valiti nõukogu ja esimees. Oluline roll sellises kiires arengus oli Rahvarinde eestseisuse liikmel Lembit Koikil, kes sõlmis olulisi suhteid: „Kartmata Estonia saalis toimunut üle hinnata, pean seda ärkamisaja üheks tähtsündmuseks.”
17. jaanuar – ENSV ÜN presiidium võtab Rahvarinde survel lõpuks vastu seadluse kodanike ühenduste põhikirja (põhidokumendi) registreerimise korra kohta. Selle puudumine oli formaaljuriidiliseks takistuseks, mille taha poeti Rahvarinde registreerimisel.
18. jaanuar – ENSV ÜN võtab, pärast seda, kui oli detsembris lõppotsuse edasi lükanud, vastu keeleseaduse. Rahvarinde kogutud ligi 300 000 allkirja keeleseaduse toetuseks pole enam võimalik ignoreerida. Eesti keele õiguste seadustamise vastased Interrindest suudavad koguda vaid paarkümmend tuhat allkirja. Ehkki seadus kehtestab avalikus teenistuses faktiliselt kakskeelse teeninduse, hääletavad ÜN venekeelsed saadikud vastu nõudele riigiteenistuses, kutsetegevuses ja teenindussfääris (politsei, arstid jne) ka eesti keelt osata.
19. jaanuar – Euroopa Parlament kiitis heaks Balti riikide iseseisvustaotlusi toetava resolutsiooni. Selle ettevalmistamisel oli oluline osa Rahvarindel, samuti kontaktidel Euroopa Parlamendi Balti Intergrupi peasekretäri, Leedust pärit Algis Klimaitisega, kes külastas Rahvarinde kutsel Balti riike ja arutas Balti riikide tulevikku nende esindajatega. Euroopa Parlamendi resolutsioon sedastas fakti, et enamik riike ei olnud tunnustanud Balti riikide annekteerimist. Anti hinnang Ribbentropi–Molotovi paktile. Gorbatšovi poole pöörduti ettepanekuga leida Balti-küsimusele lahendus, mis vastab rahvusvahelisele õigusele.
See oli Baltimaade rahvarinnete esimene suur rahvusvaheline võit võitlusmeetodite mõttes (allkirjade kogumise aktsioonid). Koguti ligi 3 miljonit allkirja – 900 000 Eestist, 1,8 miljonit Leedust ja 1,3 miljonit Lätist. See tõmbas piisavat rahvusvahelist tähelepanu ning kujunes tõsiseks argumendiks Balti rahvaste vabast tahtest. Koos sellega sai kinnitust ka rahumeelse võitlusmeetodi perspektiivikus, mille Läti Rahvarinne arendas iseseisvaks poliitilise kultuuri kontseptsiooniks. Euroopa Parlamendi resolutsiooni toetus Balti rahvaste vabadusliikumisele kutsus esile Gorbatšovi närvilise ja isegi vihase reaktsiooni –sekkumise pärast NSV Liidu siseasjadesse. Kahjuks ka ERSP mõistis Klimaitise tegevuse ja deklaratsioonid hukka ning avaldas protesti.
25. jaanuar – leedu keel kuulutati Leedu riigikeeleks.
25. ja 26. jaanuar – ka Lätis koondub Interrinne (Interfront). Selle moodustumine algas 1988 sügisest. Interfrondile panid aluse, nagu Eestiski, impeeriumimeelsete direktoritega ettevõtete esindajad, kes valisid asutamiskohaks Riia Tsiviilehituse Instituudi. Seal olid etnilised lätlased selges vähemuses (1,4%). Interfront seadis oma eesmärgiks kaitsta seniseid poliitilisi struktuure ja NLKP-meelset komparteid, võidelda Balti riikide autonoomia- ja iseseisvustaotluste vastu ning seista vene vähemuse privileegide säilitamise eest.
31. jaanuar – „Eestimaa Rahvarinde Eestseisuse Läkitus Tartu rahu 60. aastapäevaks” kinnitas Tartu rahulepingu aegumatut tähtsust Eesti iseseisvuse alusena. „Eesti lülitamine NSV Liidu koosseisu 1940. aastal ei toimunud vabatahtlikult, vaid vägivaldselt. See oli sõjaline okupatsioon ja sellele järgnenud annekteerimine. Selle fakti tunnustamist käsitleme kui Eesti suveräänsuse taotlusele lahendustingimuste otsimist” – oli Rahvarinde ametlik seisukoht.
Olav Anton