Ajalooline Narva – Euroopa kultuuripärl

ANDO LEPS

Eestimaale on läbi kireva ajaloo jäänud mälestisi, mis unikaalsel moel kaunistavad mitmete kultuuripiirkondade parimaid šedöövreid. Narva on üks unikaalsematest nende seas. 2018. aastal valis Eesti president sügisresidentsiks just selle linna.

Uhkusega näitame miljonitele turistidele igal aastal Tallinna vanalinna, olles unustanud, et see pole meie ainus kultuuripärl ja et teisedki vajavad samasugust tähelepanu. Eestimaa väärtus pole olnud ega ole ka tulevikus vaid ühes linnas.

Ajalooline Narva

„Mis on Narvas erilist?“ – võib küsida tänane selle linna külastaja. Narva kui kaubandusasula oli teada 13. sajandist; esimesed andmed pärinevad 1172. aastast, ka Liivimaa Kroonikas (1240) on Narvat mainitud. Linnaõigused sai Narva 1345. aastal. Linna on palju kordi vallutatud; selle ehitamisse ja arendamisse on panustanud Taani, Saksa ordu, Rootsi ja Venemaa. Sadamalinnana oli Narva 16. sajandil elavam kui Tallinn.

Pärast venelaste vallutust 1558. aastal (Jegorov 1975) kasvas linn tohutu kiirusega – vähem kui poole sajandiga tõusis elanike arv rohkem kui kümnekordseks (sajandi I poolel alla 600 elaniku, 1581. aastaks 5000–7000) (Kihu 1960). Ja nagu ka praegu, paiknes Narvas ühtlasi kahe maailma vaheline piir. Seetõttu oli linn pidevas ohus ning vajas kindlustusi. Nii Lübeck kui ka Tallinn pidasid just siin oma kontrollpunkti, mis kindlustas Narvale läbi keskaja erilise koha (Tasuja 2010; Alttoa 2010).

Narva kuldaeg oligi ilmselt 16. sajand, millest pärines ka enamik 20. sajandini säilinud ehitisi. Kunagise Rootsi suurriigi idapiirile oli kavas teha riigi teine pealinn – võimsa kindlusega, jõukas ja kultuurilembene asupaik sobis selleks igati.

Narva ajalugu ja vanalinna pole arheoloogiliste kaevamistega kunagi uuritud. Esimesed leiud saadi seoses uusehitusega (Kolledž), mis ongi seni ainus uusaegne uuring selles piirkonnas. Kohalikud elanikud aga teadsid linna kuulsusrikkast ajaloost, oskasid seda hinnata.

Huvi Narva vastu on kadunud, eriti n-ö uue vabaduse aegadel. Ometi oli Narva ka 17. sajandil kuulus oma dekoratiivse kiviplastikaga kaunistatud portaalide ja fassaadide poolest (vt Andrejeva 2009). Juba 15. sajandist oli põhiliseks materjaliks ordoviitsiumi paekivi, arhitektuuris domineerisid oma ajastu novaatorlikud ideed.

Sõjajärgsed põlvkonnad ei tea, kui kaunis oli Narva ka veel nn eesti ajal. Teise maailmasõjani oli see pikka aega ihaldusväärne elupaik; populaarne puhkuse veetmise koht sakslastel, jõukatel venelastel ja juutidel. Linn oli raudtee kaudu mugavalt ühendatud olulisemate sihtkohtadega. Esimese vabariigi ajal rajati siia moodne ujula. Jõeäärne puiestee oli nauditav nii suvel kui ka talvel. Silmailu pakkusid valgustatud 80 m rippsild Kreenholmi ja Georgi saarte vahel otse vahuse kose kohal ja vabrikuhoonete vahel laiuvad maalilised kanalid. Isegi 1913. a ehitatud manufaktuurihaigla oli juugendliku ja vene arhitektuuri vaatamisväärsus.

Narva linnus on üle 700 aasta vana; selle asutasid taanlased, hiljem on seda täiendatud vastavalt Saksa ordu traditsioonidele. Pika Hermanni torn ja massiivne nelinurkne linnus on pärit 16. sajandist; pärast seda pole suuri muutusi tehtud.

Jaanilinna ja Narva vaheline sild oli Venemaal esimene, mille ehitamisel kasutati betooni. Omapärast ja kunagi innovaatilist arhitektuuri oli linnas küllaga ka teistelt linna valdajatelt – nt raekoja portaal Õiglus, Tarkus ja Mõõdukus, mille tõid rootslased 1686 (vt Andrejeva 2006), või samast ajast pärit Narva bastionid.

19. sajandi II poolel kujunes Narva Eesti suurimaks tööstuskeskuseks – 1879. aastaks oli sinna koondunud ⅔ Eesti tööstustöölistest (Kihu 1960).

Narva kui rindelinn

Nagu öeldud, on Narva ikka olnud rünnakuohus, üle elanud palju vallutusi. Kuid 20. sajand tõi uued relvad ja teistsugused hävitamisvõimalused. Ning ka vastava ideoloogia.

1944. aastal tabas Narvat suurpommitamine – ligi 4000 lennukipommi hävitasid linna. Tegelikult algas Narva purustamine juba 1919. aastal – 25. aprillil pommitasid Punaarmee väed linna suurtükitulega: maha põles 137 maja, kannatada said veel 37, eluasemeta jäi rohkem kui 2000 inimest. 1918. a hävis sakslaste taganemisel raudteejaam, kuid 1920. a ehitati uus.

1944. aastal oli Narva kuus kuud rindelinn. Suurem osa hoonetest, sealhulgas ajalooline vanalinn, said kannatada peamiselt Nõukogude armee pommirünnakute ja suurtükitule tagajärjel, eriti 6/7. märtsi ja 7/8. märtsi ööl. Sõjas pooleldi purustatud 3200 kivihoonest olid taastamiskõlblikud vaid 198 (Kihu 1960, lk. 14).

Sõja järel olnuks Narva vanalinna võimalik taastada – enamik majade ja kirikute müüre olid püsti. Ka Moskva tuntud arhitektid andsid kategoorilise otsuse, et keskaegne vanalinn tuleb kiirkorras taastada. Eesti uus võim aga vilistas sellele ja otsustas kõik maatasa teha. Alates 1950. aastate algusest varemed vanalinnas õhiti ja veel taastamiskõlblikud hooned lükati lihtsalt buldooseriga kokku. Nende asemele ehitati „hruštšovkad“ (kauni epiteediga „tänapäevased korterelamud“). Põhjustena on nimetatud tollast ideoloogiat, madalat restaureerimisvõimekust, piisava tahte puudumist, oskamatust, suisa rumalust, midagi veel ja kõigi nende kombinatsioone (Toode 2009).

Narva taashoonestamist pole siiani korralikult uuritud. Ometigi on teada, et 1945. a valmis Anton Soansi juhtimisel Narva üldplaan, mis nägi ette linna ajaloolise ilme ning tänavavõrgu säilitamise ja taastamise võimalikult sõjaeelsel kujul. 1947. a võeti vanalinn riikliku kaitse alla; kaitstavaid objekte oli 31. 1953. aastaks oli aga samal alal kaitstavate objektide nimekiri kahanenud seitsmele.

1950-ndatel linnas võimule tulnud Venemaa eestlased muutsid senised taastamisprojektid stalinistlikeks; heaks kiideti 1952. a valminud vanalinna vabaplaneeringuline hoonestuskava. 1953. a määraski Narva Täitevkomitee vanalinna varemed lammutamisele.

Algas hoogne tüüpprojekt-hoonete (nn. hruštšovkade) ehitamise ajastu. Taastada, kuigi osaliselt, õnnestus raekojahoone – sellest sai Pioneeride palee – see jäigi ainsaks ehitiseks, mis algsest taastamiskavast päästa suudeti.

Igal sõjajärgsel kümnendil ilmus kõigele vaatamata entusiastlikke linnaplaneerijaid ja arhitekte, kellele Narva läks korda. Ka taasiseseisvumine andis uut lootust – 1992 valmib regenereerimisplaan ja koostatakse mitmeid õpilastöid. Tegelik restaureerimine ega ka 90-ndate ehitusbuum Narva aga ei jõudnudki. Ka peale 2000. aastat on tehtud plaane (Tomiste, Valk), kuid raha ja tahtmise puudumisel jäid need soiku. Tänuväärselt ei varja Narva Kolledži uus hoone vaadet osaliselt säilinud raekojale.

Kuidas edasi?

Linna arhitektiharidusega peaarhitekti Ivan Sergejevi (31) arvates on Narvale juurde vaja eelkõige „inimkesksemat linnaruumi…, maju, mille vahel on palju muru“ (Postimees. 22.09.2018). Iseenesest pole see ju halb mõte, kuid ei ütle kahjuks mitte ühtki sõna Narva keskaegse vanalinna ülesehitamisest. Raske uskuda, et peaarhitekti ei huvita Narva tegelikud ajaloolised väärtused ja  et tema vaated võiksid olla kallutatud osa kohaliku elanikkonna poolt (või nende survel).

Allakirjutanule jääb usk, et Narva arhitektid ja kohalik omavalitsus saavad lõpuks aru selle linna kui väga tähtsa ajaloolise asumi väärtusest. See on linn, kus maailma mastaabis mitte just eriti lai Narva jõgi lahutab ühelt poolt lääne- ja teiselt poolt idakultuuri – Narva on olnud ja on maailmas erakordne nähtus. Meid ei saa Narva keskaegse vanalinna taastamiseks julgete otsuste tegemisel takistada justkui puuduv raha – vaadake kulutusi, mida me riigina saame endale lubada Eesti järgmises eelarves.

Narva keskaegne vanalinn peab saama taastatud vanas ja erakordses hiilguses eelkõige Eesti riigi, Narva linna, erakapitali ja metseenide, aga samuti välisinvestorite, eriti sakslaste, rootslaste ja venelaste rahaga.

Narva on siiani kasutamata pärl, üks Eesti võimalusi uueks alguseks. Praegu viiakse turistid (kõrghooajal kuni 10 000 inimest päevas) laevadega Tallinnast otse Peterburi. Tahtmise korral aga saaks Narvast meie üks kaalukamaid turismilinnu. Miks peaksime sellest loobuma?

Lisad:

Foto: (Bibikova, G. 2018). Vene keisrinna Katariina II Eestimaa rüütelkonna ja Narva bürgermeistri poolt organiseeritud vastuvõtul Narvas 22. juunil 1764. Nimetatud seinasuurune ajalooline gravüür on Tallinnas, Kadrioru lossis. Keisrinna suursugune protsessioon liigub mööda Pikka tänavat, kus otsevaates on näha Pikk tänav 19 maja (tegelikult Suur tänav 19), kuid Vene keisririigi valitsejanna Katariina Suur ei saanud ju liikuda mööda Suurt tänavat, seepärast on gravüürile kirjutatud: Pikk tänav. Ent Narvas Pikka tänavat polegi.

Ando Leps isale August Julius Lepsile (alates 1930-ndatest) kuulus Narvas, Raatuse platsi ääres ajalooline maja.

Isale kuulunud maja Suur tn 19 oli üks vanemaid hooneid Narvas. Täna on seal tühermaa, mis kuulub Ando Lepsile… Selle maja kohal on pooleliolevas ehitises asunud 1520-24 Narva dominikaanlaste Püha Anna klooster. Hiljem ehitati pooleliolev võimsate keldrimüüridega maja ümber; sellel ilutses portaal – kartušš aastast 1662. Varematel aegadel on see maja kuulunud Rootsi aadlisuguvõsa esindajale – Narva raehärrale, bürgermeistrile ja viljakaupmehele Jürgen von Tunderfeldtile (1638–1688).

Allakirjutanu isal oli suur ajaloohuvi. Ta on kirjutanud Uppsalas oma avaldamata mälestustes, et Tartu kaubanduskoolis, kus ta tsaariajal õppis, oli õpetajaks ka professor M. J. Eisen (1857–1934). Hiljem isa rääkis talle, et tahaks minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima, mispeale professor oli vastanud, et Hans Kruus (1891–1976), hilisem Tartu Ülikooli rektor, on väga tugev ja ülikoolis on kohti vähe, ning ta soovitas minna esialgu õppima juurat.

Isa lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1923. aastal. Oli Virumaal jurist. Töötas vandeadvokaadina Rakveres ning oli Riigikogu IV ja V koosseisu (1929–1937) liige. Põgenes punase terrori eest sügisel 1944 Rootsi, kus töötas Uppsala Ülikooli raamatukogus, ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

Allakirjutanu arvab: isa ostis Narvas, Suur tn 19 paikneva ajalooliselt väga tuntud maja just seepärast, et see on jäädvustatud suurele gravüürile, mis asub praegu Tallinnas Kadrioru lossis. Ma ei saanud seda tema käest küsida, kuna nägin isa viimati, kui olin vaevalt üheksa-aastane. Isal oli raha, kuid samal ajal elasime tagasihoidlikult. Isa võttis allakirjutanut väga sageli endaga kaasa meie tuttavate juurde, kes minu arust elasid kõik paremini kui meie.

Autori kohta:

Ando Leps, Dr. sc. iur.; Dr. habil. iur.; professor, Eesti Rooma Klubi liige, Riigikogu liige aastatel 1995–2003.

Stockholmi kriminoloogia teadusauhinna nominent (seda nimetatakse Nobeli preemiaks õigusteaduse valdkonnas).