Menukas Eesti ajalukku kurbtõsiselt vaatav film „Seltsimees laps“ sunnib mõtlema ka tänapäeva lastele. Inimesed, kes lastena oma kodudest välja kihutati „tänu“ taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ette võetud omandireformile, kirjutavad samuti omi mälestusi nagu Leelo Tungal, ainult et oma kirjapanekuid nad trükis avaldada ei julge. Telemees Toomas Lepp tegi omandireformist filmi „Verised majad“, ja temast sai võimupoolsete repressioonide ohver.
See tõsiasi olgu hoiatuseks kõigile, kes soovivad omandireformi kohta tõtt üles tähendada. Rusuvad mälestused peavad lihtsalt veel ootama oma aega. Koletislik ülekohus, mida Eesti Vabariik rakendas omaenda kodanike suhtes, on siiamaani heastamata.
Ajakirjandus pole seda varjanud, et neljandik Eesti elanikkonnast elab vaesuses, vaid on selle kinnituseks korduvalt avaldanud statistilisi andmeid.
Pensionäride vaesust võib õigustada sellega, et neil on lapsed, kes on kohustatud oma vanemate eest hoolitsema, aga millega õigustada laste vaesust? Haridusministeeriumi andmetel elab 50 000 Eestimaa last riskiolukorras. Keegi pole vastu vaielnud väitele, et Eesti rahvas polevat kunagi elanud nii hästi kui praegu. Miks aga nimetatud 50 000 last hästi ei ela, kas nemad ei kuulugi Eesti rahva hulka?
Kõige arusaadavam laste vaesuse põhjus on nende vanemate väike palk, mis lihtsalt ei võimalda inimväärset elu. Kõige arusaamatum põhjus on aga see, et isad, lootes isiklikku elu parandada, hülgavad omaenda lapsed ja kiirustavad kasvatama võõraid lapsi, jõudes pika elu jooksul läbi jalutada kolmest-neljast perekonnast. Loomulikult ei jätkugi sellise käitumise korral raha omaenda laste jaoks. Ühiskond ja riik sellist eluviisi ei takista ega mõista hukka. Ja ajakirjandus ainult nendib, et lapsed elavad vaesuses ja et üksikemad on kõige vaesem ühiskonnakiht.
Vägivaldsete meeste ja isade juurest lahkunud naised ja lapsed peavad taluma repressioone jõhkarditelt, kes kuidagi ei lepi sellega, et nad jäid ilma oma mõnitusobjektidest. Nad kogunisti nõuavad lapsi enda juurde tagasi, et neid edasi mõnitada.
Lastekaitsjaiks on tavaliselt naised, kes jõhkardite ülekeevat agressiivsust ka ise kardavad, ning seetõttu võibki rahakas jõhkard lapsed enda valdusse tagasi saada, ning laste kallal vägivallatsedes nendest omakorda jõhkardeid kasvatada. Vaesuse ja ülekohtu ahelat ei õnnestugi vist kunagi katkestada?
Kas meie riik hakkab edaspidi kehtestama õiglasemaid seadusi ja vähendama ühiskonna nõrgimatele tehtavat ülekohut või jätkub majandusliku ebavõrdsuse süvendamine, see oleneb juba täielikult tema kodanike valijatahtest.
Jääb vaid loota, et Eesti Vabariigi poolt omaenda lastele põhjustatud ülekohtust tehakse kunagi samasugune film nagu on „Seltsimees laps“ ja et selle loojad pääsevad riigipoolsetest repressioonidest.
Eevi Geidik, pensionär Rakverest