Tartlased esitasid sadakond ettepanekut Eesti elu arendamiseks

Aadu Must, Riigikogu kultuurikomisjoni esimees, Tartu Linnavolikogu esimees

Tõmbasime Tartus omapoolse joone Keskerakonna „101 rahvakohtumiste“ sarjale alla 31. jaanuaril Tartu Ülikooli raamatukogus. Tartus juba neljandat korda: mais 2018 arutasime V-Spa konverentsikeskuses haridusteemade üle, oktoobris kuulasime Rahingel endise Tähtvere valla inimesi, jaanuaris kogunesime kahel korral ülikooli raamatukogus.

Juba kolmveerand tundi enne algust arutasid huvilised raamatukogu fuajees selle üle, mis neid küll ees võiks oodata. Selgus, et enim elevust tekitas ürituse formaat – kuulamise asemel saab hoopis ise kaasa rääkida ja omi ideid ka otsustajatele esitada. Teemasid oli sel korral kuus ning esimene tund mööduski laudkondades tuliste vestluste ja vaidluste tähe all. Seejärel said laudkonnad sõna ettepanekute esitluseks.

Alustuseks sõna saanud laudkonna „Arstiabi kõigile“ juht Nikolai Põdramägi tõi esile näiteks selle, et sügava puudega inimestel on praegu konkreetsest abist puudu. Samuti tegi nende laudkond ettepaneku, et haigekassal peaks paremini silma peal hoidma ja kehtestama tõsise riigipoolse kontrolli selle üle, kuhu raha tegelikult kulub. Doktor Põdramägi juhtis tähelepanu ka asjaolule, et SKT-st kuluvat Eestis 6% haigete raviks, EL-i keskmine aga on 9%.

Majanduskasvu mootorite üle arutlenud laudkonna juht, ettevõtja Jaan Toots mainis, et tööjõupuudus kummitab, mistõttu tootmist tõmmatakse kokku. Nemad muretsesid ka ministrite kvalifikatsiooni tõstmise ja eestlaste üleharituse pärast. Samuti kõlas nende laudkonnast ettepanek langetada käibemaks 18 protsendile, kuivõrd madalam käibemaks õhutab tarbimist ja ergutab majandust.

Tartu abilinnapea Madis Lepajõe juhtis laudkonda nimega „Kultuur kui eestluse alus“. Ettepanekuid esitledes tõi ta olulise probleemina lauda vajaduse pöörata erilist tähelepanu heale eesti keelele. Ta meenutas ka Uno Merestet, kes juba palju aastaid tagasi pidas vajalikuks „tõlkida“ seadused inimkeelde ja kenasse eesti keelde. Kultuuriteemade laudkond tegi ka ettepaneku, et kultuuri- ja sporditippude (näiteks Arvo Pärt) riiklik toetamine peab muutuma isikukesksemaks ja tugevamaks. Ning juba kolmandat korda kerkis Tartu aruteludes esile, et Tartu vajab kultuurikeskust! Laudkond esitas ka üleskutse valitsusele: palun lahendage probleem majaga Kuperjanovi 9 – Tartu ja tartlased vajavad seda!

Laudkonda „Haritud inimene kui meie rahvuslik rikkus“ juhtisin ma ise, aga laudkonna ideid esitles pikaaegne pedagoog Maie Sokk. Olulise teemana tõi ta välja õpetajakoolituse suurema tähtsustamise vajaduse; seda kogu tsükli ulatuses, lasteaiast alates. Tähtsaks pidasime ka ametkondlike barjääride kaotamist. Nii võiks näiteks töö- ja tehnoloogiatunde teha kutsekoolides, selle asemel, et iga kool endale tipptasemel tehnoloogiaklassid rajaks. Tegime ettepaneku lõpetada senine süsteem, kus mitte-eestlastele õpetab eesti keelt mitu erinevat ministeeriumi ja viia eesti keele õpetamine ühtse juhtimise alla. Rääkisime ka vajadusest luua diferentseeritud tasemed koolides, eraldi ka eriti andekate õpilaste jaoks. Ka kõrghariduse osas tuli meie laudkonnast viljakas ettepanek õpetada riikliku tellimuse alusel vastuvõetuid tasuta ja panna neile kohustus töötada teatud aja Eestis. Lisaks võiks võtta tasulisse õppesse, ning tasulise õppe läbinud võivad ka kohe pärast kõrghariduse omandamist siirduda välismaale.

Kõigile turvalisuse tagamise ehk sotsiaalkaitse üle arutlemist juhtinud Tartu linnavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees Vladimir Šokman tegi ettepaneku hakata rajama eakatele ja erivajadustega inimestele nn teenusmaju, kus on koos nii elamispinnad kui ka neile vajalikud teenused. Samuti räägiti vajadusest luua riiklikult rahastatud üürimaju nii noortele kui ka vanadele. Šokman tõi esile ka tasuta ühistranspordi kui meetme, mis on aidanud palju ja paljusid. Samuti jõuti arutelu käigus järelduseni, et mitmed Tallinnas end tõestanud lahendused võiksid jõuda ka Tartusse – sealhulgas tasuta ühistransport. Lõpetuseks rääkis ka see laudkond vajadusest teha kõik selleks, et Riigikogu moodustaksid oma valdkonda tundvad inimesed ning et valitsuses ja ministeeriumides töötaksid vaid oma ala asjatundjad.

Piirkondliku arengu ja õiglaste palkade üle arutlenud laudkonda juhtis Tartu abilinnapea Monica Rand, kelle sõnul tekkis neil elav arutelu kaasava eelarve üle. Ühest küljest on kaasav eelarve loodud selleks, et linlaste mõttetegevust ergutada ning panna neid oma kodukoha tuleviku üle mõtisklema, aga ometi on meil probleem, kuidas nende aktiivsust tõsta ja kaasalööjate hulka kasvatada. Laudkond tegi ka ettepaneku korraldada kaasava eelarve konverents. Üks ootamatumaid teemasid regionaalse arengu laudkonnas oli Tartu ööklubide probleem, õigemini – nende vähesus või puudumine. Ja muidugi ei saadud ei üle ega ümber palkadest. Kinnitati seisukohta, et päästjate ja õpetajate palgad peavad tõusma väärilisteks. Kokkuvõtteks mööndi, et eriti tuleb palgateemaga tegelda Lõuna-Eestis ja pealinnast kaugemal – et elu ka seal edasi läheks.

Kokkuvõtteks rääkisin ka paarist hinge peale jäänud teemast. Kahju, et tänasel Tartul on väga tagasihoidlik roll Eesti elus kaasa rääkimisel. Olen küll Riigikogus tõstatanud ja tegelnud Tartu teemadega rohkem kui teised Tartust valitud saadikud kokku, aga Tartu hääl võiks nii Toompeal kui ka ministeeriumides kosta oluliselt paremini. Tartu arengu seisukohast on ülioluline teha teoks ammuräägitud Tartu–Riia kiirrongiühendus, kus ettevalmistustega ollakse lõpuks peaaegu ühel pool – tuleb vaid ära teha.

Rõhutasin taaskord eestlaste hariduse usku, mis on võimaldanud teoks saada ka pealtnäha ebatõenäolisel – Eesti riigil. On ime, et oleme suutnud oma kultuuri hoida. Osakem koolitada oma kultuurikandjaid, sest kui pole kunsti- ja muusikakoole, pole varsti enam ka koorijuhte ja laulupidusid.

Neljalt rahvakohtumiselt kogunes enam kui sada erinevat ettepanekut (palju oli ka kattuvaid või sarnaseid). Tahaks tänada kõiki osalejaid ja kaasamõtlejaid: teie mõtted olid ehedad ja vahetud! Me ei saanud küll teada kuigi palju vapustavalt uut, aga me saime teada, mis on inimestel hinge peal ja milliste teemadega peavad nad vajalikuks enam tegelda. Teen ettepaneku jätkata ideede ja ettepanekute kogumist ja elluviimist juba valimiste järel, muu hulgas mitmete temaatiliste konverentside abil, et kokku saada ja arutada, kuidas Tartut edasi arendada. Aga seniks ajame Eesti asja, ajame Tartu asja ja töötame edasi.