Andra Veidemann, Keskerakonna kandidaat valimistel Mustamäel ja Nõmmel
Valimised on ukse ees. Postkastid on täis valimireklaame, meedias jooksevad klipid asjalikest ja tublidest Riigikogu kandidaatidest, kes lubavad elu paremaks muuta. Ajakirjandus lööb kokku väljakäidud lubaduste maksumust ja üldjuhul peab neid utoopilisteks. Tuleb kohe öelda, et on peaaegu võimatu, et üks erakond võidab absoluutse enamuse Riigikogus ning täidab järgnevate aastate poliitilise tegevuse agenda üksnes oma põhimõtteid ja lubadusi realiseerides.
Meie poliitilises süsteemis sünnivad valimiste järel koalitsioonivalitsused, mille tulemusena tekkivad tegevuskavad/koalitsioonilepingud on kompromissid, mis toetuvad leitavale ühisosale ühe või teise või kolmanda poolt välja käidud lubadustest, mida ülejäänud võimule pääsemise nimel aktsepteerivad. Ent kellele anda oma hääl, kes suudavad selles poliitilises ettemääratuses/määramatuses ja fikseerimata reeglistikus teie arvates kõige paremini oma lubadustele ja iseendale kindlaks jääda? Viimastel aastakümnetel on järjest rohkem hakatud rääkima usaldusest kui kompassinõelast, mis aitab nimede ja lubaduste müriaadis oma valikut teha.
Mullu mais esines Pärnu juhtimiskonverentsil Ameerika juhtide koolitaja John Blakey, kes soovitas juhtidel ja organisatsioonidel toetuda oma eesmärkide saavutamiseks usalduse võimule. Ta on usaldust uurinud 20–30 aastat ning tema uuringud on kinnitanud usalduse olulisust – usaldus aitab ettevõttesse talente meelitada ja kliente võita. Kõrge usalduskultuuriga ettevõtted ja organisatsioonid on 50% produktiivsemad ning neis on töötajate kaasatus suurem. Ka on ta formuleerinud üheksa usalduse harjumust: 1) ole tulemuslik; 2) õpeta; 3) ole järjepidev; 4) ole aus; 5)ole avatud; 6) ole alandlik; 7) jutlusta; 8) ole vapper; 9) ole lahke. Need põhimõtted kehtivad ka riikide valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohta.
Euroopa Liit on ellu kutsunud Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi, mis asub Iirimaal Dublinis ja on juba 15 aastat mõõtnud EL-i riikide kodanike usaldust oma riigi institutsioonide suhtes ning EL-i kodanike usaldust Euroliidu institutsioonide vastu. Nende uuringute aluseks on kodanike endi vanusest, soost, haridustasemest, ühiskondlikust positsioonist jmt välja kooruv usalduse määr nimetatute vastu.
Usalduskriisiajastu
Aastakümmet (alates aastast 2007) pärast suurt majanduskriisi on ühiskonnateadlased iseloomustanud kui usalduskriisiajastut. Usaldus oma riigi institutsioonide, eeskätt poliitiliste institutsioonide vastu, langes enamuses EL-i liikmesriikides ning üheks olulisemaks põhjuseks peetakse majanduskriisi ennast, mis tekitas tohutu töötute armee, rahvusliku kogutoodangu languse (näiteks Eestis oli see üks suuremaid), sissetulekute vähenemise või külmutamise pikkadeks aastateks, ebavõrdsuse niigi märkimisväärse taseme süvenemise, jne. Seda vaatamata asjaolule, et meile on juba koolis õpetatud ning ühiskonna- ja majandusteadlased on rääkinud, et majanduskriisid on kapitalismis paratamatud. Usalduse muutustes jääb individualismi võidukäigu ajastul määravaks ikkagi eeskätt iga üksiku inimese isiklik toimetulek ja selle halvenemine või paranemine.
Usaldus riigi erinevate institutsioonide vastu on muutunud samuti erinevalt. Kõige rohkem on kõikunud usaldus poliitiliste institutsioonide vastu; see langes peaaegu üle kogu Euroopa. Erandiks olid siin eeskätt Skandinaavia riigid, kus usalduse kõikumine jäi mõõdukaks.
Oluline on siinkohal veel märkida, et usaldus EL-i ja tema institutsioonide vastu ei teinud läbi selliseid võnkeid, nagu paljudes riikides usaldus oma riigi institutsioonide vastu. Pigem säilis sellistes riikides usaldus EL-i ja selle institutsioonide vastu suhteliselt kõrgel tasemel. Eriti seal, kus abi Euroopa tõukefondidest oli olnud märkimisväärne.
Usalduse langus tõi endaga kaasa paljude lootuse kahanemise tuleviku suhtes, künismi ja kõrgendatud ettevaatlikkuse kui mitte usaldamatuse uute väljapakutavate lahenduste suhtes. Riigil ja selle esindajatel on sellises olukorras raske teha radikaalseid muutusi; ettevaatlikumateks muututakse ka rahvusvahelistes suhetes, sest kõik on oma probleemide lahendamisega seotud.
Pärast majanduskriisi esimese faasi läbimist muutusid peatähtsaks meetmed, mida riikide valitsused rakendasid kriisi tagajärgedega toime tulekuks. Enamik riike püüdis oma elanikkonda aidata kiirendatud tempos uute töökohtade loomise, riiklike toetuste, riigilaenu suurendamise ja muude riiklike meetmetega. Euroopa Pank lisas sellele veel nn. rahatrüki, et aidata riike majanduskriisi tagajärgedega toime tulla. Oli ka riike, kes keskendusid väljaminekute ja toetuste kärpimisele; seal valiti kriisi ületamiseks kasinusmeetmed. Viimaste hulka kuulus ka Eesti eesotsas oma võimuparteidega.
Aastakümmet pärast majanduskriisi iseloomustab ka usalduse aluseks olevate prioriteetide muutumine. Aastail 2007–2011 mõjutasid usaldust ja selle erisusi kõige rohkem haridustasemete erisused ja ebavõrdsus ning sissetulekutest tulenev erinev staatus ühiskonnas. 2011–2017 kujunevad üha rohkem usalduse „mõõdupuuks“ avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet ning sotsiaalsed pinged inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahel, mis pingestavad siseriiklikku õhustikku ning hakkavad mõjutama ka rahvusvahelisi suhteid. On poliitikuid ja nende toetajaid, kes kutsuvadki üles keskenduma oma naha (riigi, rahvuse) päästmisele ja oma probleemide lahendamisele, pidades teisejärguliseks, kui mitte kahjulikuks, liitlassuhteid oma kauaaegsete partneritega erinevates valdkondades. See omakorda hoogustab ühiskonna polariseerumist, vaenlaste otsimist, osades küsimustes pigem isegi fragmenteerumist, mis kuidagi ei toeta vajalike muudatuste ja veel tegemata reformide elluviimist.
Eestil läheb paremini
Pole ka juhuslik, et viimastel aastatel räägitakse Eestis üha rohkem sotsiaalkaitse vajakajäämistest, sest oleme nende EL-i riikide hulgas, kus taasiseseisvumise järel jäid vabaturumajanduslikule ühiskonnale üleminekul läbi viimata just sotsiaalvaldkonda puudutavad olulised reformid. Praegune valitsuskoalitsioon on astunud selleks märkimisväärseid samme, et seda puudujääki oluliselt kahandada, eesmärgiks järele jõuda arenenud heaoluriikide vastavatele süsteemidele ja võrgustikele.
Eesti positsioon nendes „usaldus“-uuringutes ei ole kokkuvõttes halb; paljude usaldusnäitajate osas eristume teistest Balti riikidest; on näitajaid, mille poolest oleme sarnased pigem prantslastega. Silma torkab ka asjaolu, et 2017. aastal tõusis üldine usalduse-„koefitsient“ märgatavalt, ehkki sellest ajakirjanduses eriti juttu pole olnud. See oli praeguse valitsuskoalitsiooni võimuloleku esimene täisaasta, millega koos tuli Eestil esimest korda täita ka EL-i eesistujariigi rolli. Ka sellega saadi paremini hakkama, kui paljud oleksid uskunud või tahtnud.
Möödunud paari aasta avaliku diskussiooni keskmes on olnud pigem alkoholihinna tõus ja piirikaubanduse kasv, mis inimeste usaldust tegelikult kuigivõrd ei mõjuta. Küll aga on seda võimendanud meedia. Viimane koos sotsiaalmeedia paisumise ja kõlakoja-sõnumite polariseerumisega on valijaid oma hoiakute kujundamisel oluliselt mõjutanud. Samal ajal oleme ka teadlikud, et valeuudiste ja pooltõdede levitamine on võtnud enneolematud mõõtmed.
Miks see kõik on oluline? Usaldus võimaldab valitsustel ja teistel riigi institutsioonidel asuda tõhusalt välja arendama näiteks sotsiaalkaitse süsteeme ja võrgustikke. See puudutab tervishoidu, sotsiaalhoolekande teenuseid, puuetega laste ja täiskasvanute hoolekodusid, vanadekodusid, hospiitse jne.
Ent sellised suured sotsiaalsed grupid nagu pensionärid ootavad samuti juba ammu oma pensionide tõusu; puudega lapsi ja täiskasvanuid hooldavad vanemad ja lähedased riigi- ja omavalitsuspoolsete toetuste tõusu elementaarseks igapäevaseks toimetulekuks.
Kindel on ka see, et erasektor vajab riigi tuge ja nende omavaheline usaldus või usaldamatus mõjutab oluliselt ühiskonna toimetulekut ja sidusust.
Uuringutest leiame kinnitust ka tõsiasjale, et erinevate sotsiaalsete gruppide usalduse aluseks võivad olla väga erinevad eelistused. Kõrge sissetulekuga ja kõrget ühiskondlikku prestiiži omavad inimesed usaldavad rohkem poliitikuid, kes propageerivad õhukest riiki ja kes annaksid näiteks võimalikult vabad käed otsuste langetamisel ega koormaks neid maksudega.
Väiksema sissetulekuga inimeste, palgavaeste või suhtelises vaesuses või lausa absoluutvaesuses elavate inimeste ja nende perekonnaliikmete ootused avalikele teenustele on oluliselt kõrgemad, sest sissetulekud ei võimalda neid endale osta. Nende usaldus sõltub riigi ja selle institutsioonide võimekusest neid toetada ning neile täiendavate võimaluste loomisest.
Keda siis ikkagi valida? Üks kriteerium on valija usaldus konkreetse poliitiku või poliitikassepürgija vastu, usaldus nende põhimõtete vastu, mida üks või teine erakond oma programmides esindab ning veendumus ja teadmine, et hääletades valimistel ühe või teise erakonna kandidaadi poolt, tagan endale võimaluse otsuste kujundamisel kaasa rääkida. Sest usaldusharjumuste hulka kuuluvad põhimõtted: ole avatud ja ole lahke.
Valige teile usaldusväärseid poliitikuid!
Andrake, sul olevat küll kõrget haridust tõendav paber aga mis on selle väärtus, kui su arust on kodanik ja riik 2 ise asja. Millest see müstiline RIIK siis koosneb? Mutukatest, kel pole kodakondsust?
Hääl tuleb anda Arenguparteile.
Olin teie saadete jälgija TTV, s. Siis heietasite juttu sellest mis oli, mis tuleb, mis võiks olla ideaalis. Tulite ringiga tagasi poliitikasse (kas rahakott jäi õhukeseks, targutamine tulu vist piisavalt ei too) ja seda mitmendat korda. Targutama olete aga tõesti õppinud, sest mis muu see artikkel on kui targutamine. Ilusate (iseenesest õigete) sõnade rittaseadmine, millel selle erakonna jaoks, kuhu teie astusite, mitte mingit sisu ei ole. Klantspilt muidugi, aga pildi taga susimine, tervele Euroopale, sh. ka meile, ohtliku Venemaaga. Räägite tublidest ja asjalikest RK. kandidaatidest—–kes need on? Ühed ja samad suuga suure linna ehitajad, käega ei suuda riigi arengule mitte midagi anda. Ega “tasuta buss”, mis surmasõite mööda hooldamatateid teeb, arenda majandust, ei loo töökohti—seega ei pane inimest tundma iseenda peremehena. Ikka oldaks nagu kellelegi võlgu. Üht valupunkti teisega asendamine asja ei paranda. Tallinna linn upub koristamata lumehangedesse—miks, sest raha läheb “tasuta transpordiks”, seda muidugi te välja ei ütle, vaid süüdistate majade omanikke, aga need teeääred, kus maju polegi—kes seal süüdi? Ühe augu kinnipaukamine, rebib teise kõrvalt lahti. Nüüd “usaldusest” millele olete oma kirjutise põhiliselt pühendanud. Küsiks Teie käest—–“Kuidas ma eestlasena saan USALDADA parteid (peaministrit) kes püsib võimul eestlastele vaenulike soviettide häältega, upidades eriti eesti vaenulikke Toomi, Kõlvartit —–Ratas oleks justkui pime ja kurt ja paneb edasi nagu silmaklappidega, ajudeta peru traavel(mõlemad otseseks ohuks Iseseisvusele) . Normaalses olukorras oleks Keskerakond tavaline Eesti partei keskmise häältesaagiga. Usun, et mitte kellelgi poleks selliste venelaste vastu midagi, kes tõesti oma reegleid võõras kloostris ei kehtesta, kes vaataks Eesti televisiooni, mitte neid aina õudsemaks ja ähvardavamaks muutuvaid “60 minutit”, “Õhtu Solovjoviga” , “Kohtumispaik” jne. jne—kus oleme ka meie hammaste vahel ja just sealt ammutavad oma õeluse ja kättemaksuhimu, justkui oleksime neile veel võlgu ja võlgu. Mis usaldust saab olla partei vastu, kes juba häbenemata soosib vene keele vohamist, mille tagajärjel ei eesti noor oma KODUMAAL töödki, kui vene keelt ei oska. 50 pikka aastat ootasime Vabadust, vabadust venelastest, et saaksime rahus oma kodumaal elada, teie erakond sätib JÄLLE venelased ( otsesed meie vaenlased) juhtivatele kohtadele. Venelane on läbi oma ajaloo tõestanud—et tegemist on hingelt orjaga—batjuška kummardajaga, käsi pikal ootaja ja nõudjaga, millele te ka oma valimiskampaaniad olete üles ehitanud. Kui orja seisusest veidi kõrgemale tõuseb siis muutub jõhkardist ülbitsejaks, kes ei häbene ei alatusi ega vägivalda.