UNESCO kuulutas alanud aasta aborigeenide keelte aastaks. Ei jäänud meilgi Eestis muud üle, kui vastav aasta välja kuulutada. Akadeemikud ja teised õpetatud pead vaidlevad, kuipalju võõrkeelset kõrgharidust meie ülikoolid peaksid pakkuma ja kas eestikeelsel kõrgharidusel on üldse tulevikku. Erimeelsused algavad juba lasteaia ja edasiste haridusastmete keelekasutuse suhtes.
Sealjuures unustatakse ära, et Eesti riigikeel on eesti keel ja vähemusrahvustel pole moraalset õigust siin oma keelekasutust peale suruda. Maakohtades, kus muu kodukeelega kaasmaalasi on vähemuses, käisid kõik lapsed eestikeelses lasteaias, omandasid hariduse eestikeelses koolis. Nad suhtlesid eestlastest eakaaslastega, said täisväärtuslikeks kogukonna liikmeteks.
Seda kirjutades mõtlen tuttavatele kolmekümnendates aastates noortele. Nad on ka praegu võimelised õppima algtasemest alates eesti keeles, kui nende perekond peab Eestit oma koduriigiks ja eesti keele oskust vajalikuks. Värske näide on noor armeenlasest muusik Stefan.
Hoopis kurioosne on Eesti Televisiooni arusaam riigikeelest. Võõrkeelseid filme esitatakse pahatihti subtiitriteta, tõlkest rääkimata. Isegi meie riigi hinnatud logo “Welcome to Estonia” isa Linnar Priimägi “hellitab” oma reisisaadetes meie kõrvu giidide inglise keele ja veiniparunite prantsuse keele kõla iluga.
Eakam eestlasest vaataja hakkab selliste saadete ajal klõpsima puldinuppe. Ainult vabade kanalite vaatajad leiavad järjest rohkem huvipakkuvat Tallinna TV-s. Kommertskanalid ei saa tõlke puudumist endale lubada, isegi vene kanalites on eestikeelsed subtiitrid.
ERR-i nõukogu juhib lugupeetav keele- ja kirjandusmees Rein Veidemann, liikmete hulgas on ka raevukas eesti keele ja meele eest võitleja Martin Helme. Valimissaginas võiksid nad ka selliseid päevaprobleeme märgata.
Jälle läks närv mustaks… Edu töös ja õnne isiklikus elus sooviti eestlastele minu nooruses. Ehk sobib seda teha ka nüüdisajal?
Einar Lepp