Veebruaris 1989 tähistati avalikult Eesti Vabariigi 71. sünnipäeva ja pärast 48-aastast vaheaega tõusis Tallinnas Pika Hermanni torni sinimustvalge trikoloor. Lätlased ja leedulased olid oma rahvuslipu juba kõvasti varem ametlikult lehvima saanud, Eestis aga takistasid sellist arengut poliitiliselt kujunema hakanud rahvuslased, kes esinesid postulaatidega, et sellist rahvuslikku üritust võivad läbi viia nemad ja ainult nemad. Teiseks eeldasid endised dissidendid Eestis niisugust riiklikku olukorda, kus nõukogude võim oli juba otsa saanud. Kes nõukaaja pidi lõpetama, jätsid nad paraku ütlemata.
Eestimeelsetest poliitilistest osapooltest kujunes välja kolmnurk, mille üheks küljeks olid “redisteks” (pealt punane, kuid seest valge) moondunud kommunistid, teiseks küljeks üha rohkem politiseerunud rahvuslased, kolmandaks küljeks – Rahvarinne. Selline kolmnurk tagas hiljem tegelikult noore taasiseseisvunud riigi stabiilsuse. Väljaspool „eesti asja“ seisis nõukogude võimu püsimise eest võitlev Interrinne. Kogu pildi raamiks üritasid Moskva ja Mihhail Gorbatšov uue NSVL-i parlamendi kaudu luua uut N Liitu.
26. märtsil 1989 toimus Rahvarinde esimene poliitiline läbikatsumine. N Liidus viidi läbi esimesed mitme kandidaadiga valimised NSVL-i Rahvasaadikute Kongressi. Seega toimus 30 aastat tagasi samasugune aktiivne valimistegevus nagu praegugi. Kongress oli N Liidu viimane kõrgeim riigivõimuorgan, mis funktsioneeris 25. maist 1989 kuni 5. septembrini 1991, kui otsustati NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ettepanekul end laiali saata. Gorbatšov üritas perestroika ja glasnost’i tingimustes reorganiseerida riiki demokratiseerimise suunas. Ta soovis vähendada, kuid säilitada parteinomenklatuuri mõju ning kaudselt juurutada õigusriigi põhimõtteid. Selle üheks elemendiks oli mitme kandidaadiga vabade valimiste süsteemi käivitamine.
Sirvime veel professor Rein Ruutsoo koostatud Rahvarinde kronoloogiat:
2. veebruar – Eestimaa Rahvarinne saab ametliku tunnustuse „ühiskondliku organisatsioonina” Nõukogude seaduste kohaselt. EKP-st, eriti aga Interrindelt saadud juhendite kohaselt toimiv Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär Viktor Vaht loobub rahva surve all Rahvarinde saboteerimisest. Presiidiumi koosolekul tutvustab Rahvarinde eestseisuse nimel kõnelnud jurist Lembit Koik Rahvarinde hartat ja vastab küsimustele. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, toetudes 17. jaanuari otsusele kodanikuühendustest, registreerib ÜN presiidium Eestimaa Rahvarinde. Uus staatus avardab märgatavalt Rahvarinde võimalusi osaleda poliitilises protsessis ja valimistel üles seada oma kandidaate.
7. veebruar – Eestimaa Rahvarinde deklaratsioon iseseisva Eesti riigi 71. aastapäevaks. Selles kutsuti kõiki hea tahte inimesi üles pidulikult tähistama vabariigi sünnipäeva, helistama kirikukelli, heiskama eramajadel Eesti lipud. Ülemnõukogu poole pöörduti ettepanekuga tunnistada 24. veebruar rahvuspühaks ja muuta see vabaks päevaks ning taastada sinimustvalge riigilipuna. Deklaratsioon väitis, et kui iseseisev Eesti riik on lakanud olemast, on Eesti „vaid ajutiselt annekteeritud”.
10. veebruar – Europarlamendi Balti intergrupi esindaja ning Rahvarinde eesistuja Heinz Valk allkirjastavad kommünikee, mis seab ühiseid eesmärke MRP tühistamisel ja Eesti kui suveräänse riigi ning Euroopa maade koostöö tugevdamisel.
11. veebruar – Heinz Valk teatab ETV „Aktuaalse kaamera“ saates Rahvarinde eestseisuse nimel, et sinimustvalge tuleb heisata Pika Hermanni torni. Eesti Muinsuskaitse Selts leidis 8. veebruaril, et lipp on rahvusliku järjepidevuse sümbol ja seda ei tohi heisata.
16. veebruar – Sąjūdise seim võttis vastu deklaratsiooni ja Rahvarinde harta, millega kuulutati Sąjūdise eesmärgiks Leedu täielik iseseisvus.
17. veebruar – ENSV Ülemnõukogu Presiidium kinnitas 24. veebruari Eesti
iseseisvuspäevaks ja tegi vastavalt sellele ka otsuse heisata 24. veebruaril Pika Hermanni torni sinimustvalge. Eesti erinevad poliitilised jõud jäid rahvuslipu kasutamise suhtes eri positsioonidele.
18. veebruar – Leedu iseseisvuspäev.
20. veebruar – Läti iseseisvusliikumine võtab vastu programmi.
24. veebruar – Rahvuslipu heiskamine Tallinnas Pika Hermanni torni. Lipuheiskamisel pidasid kõne kirjanik Jaan Kross ja peapiiskop Kuno Pajula. Sõna võtsid Indrek Toome kui peaminister ning Edgar Savisaar, Vaino Väljas ja Andres Tarand. Mikk Mikiver luges ette 1918. aasta „Iseseisvusmanifesti”. Mees- ja poistekoorid laulsid Gustav Ernesaksa juhatusel.
24. veebruar – Eesti Kodanike Komiteede konverents otsustas korraldada Eesti Kongressi valimised ja kutsuda kongress kokku 11. ja 12. märtsil. ERSP ei aktsepteerinud Eesti lipu heiskamist Pika Hermanni torni, jäädes eri seisukohale ja korraldas oma ürituse Raekoja platsil. See osutas teravale vastasseisule eestlaste leeris. Interrindelased heiskasid liidutehaste katustele protestiks punalipud.
Olav Anton