Erki Savisaar, Riigikogu liige, Keskerakond
Eesti on oma mereäärse asukoha tõttu olnud juba ajalooliselt mereriik. Merel oli oluline roll meie esivanemate ajal, kes pidasid end tõsiseks mererahvaks. Kahtlemata on meri oluline ka täna, ning kuigi suur osa meie riigipiirist külgneb merega pole , kummalisel kombel Eesti lipu all mitte ühtegi kaubalaeva.
Viikingite ajal domineerisid eestlaste laevad Läänemerel, keskajal kuulus neli Eesti linna Hansa Liitu ning enne Teist maailmasõda oli Eesti Vabariigi laevastiku kogumahutavus suhtena rahvaarvu seitsmendal kohal kogu maailmas. Eesti mererannik koos saartega on 3800 kilomeetrit pikk. Meil on üle 2000 saare ning Eesti 1,3 miljonist elanikust on enam kui 10 000 tegevmeremehed.
Kahjuks oleme praegu olukorras, et olles Läänemerel juhtivas positsioonis reisilaevade poolest, ei sõida Eesti lipu all ühtki suuremat kaubalaeva. Viimane kaubalaev lahkus Eesti lipu alt 2014. aastal. Mäletatavasti oli veel 1990. aastate alguses Eesti lipu all peaaegu sada kaubalaeva ning tänagi on Eestil üle 10 000 väga hea hariduse ja suurte kogemustega meremehe.
Laevandussektoril on kahtlemata suur potentsiaal olla üheks Eesti riigi majanduse kasvumootoriks, ning seda nii merendusettevõtete olemasolu, meremeeste hea hariduse, ettevõtluskeskkonna, avaliku halduse kui ka IKT-sektori taseme poolest. Kogu Euroopa laevandust hõlmava uuringu kohaselt tekitab üks töökoht laevas juurde 3,8 töökohta kaldal; seda võiksime enda kasuks kindlasti ära kasutada.
Alates 2000. aastate algusest on tõstatatud probleemi, et ebasoodsad tingimused pärsivad laevandussektori arengut. Paraku ei suudetud liputemaatikat riiklikul tasemel arutada ja seadusandlikult lahendada, kuni 2013. aastal esitas Veeteede Amet ettepaneku Eesti laevanduse konkurentsivõime tugevdamiseks tuua esmalt laevad Eesti lipu alla tagasi. Koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga selgitati välja põhiprobleemid, mis takistavad Eesti laevanduse arengut. Kuigi protsess pandi käima, siis vaatamata sellele ei suudetud aastate jooksul eesmärki ikkagi täita; põhiliseks eriarvamuseks olid just tööjõu maksuerandid laevandussektoris.
Selleks et taastada Eesti kui mereriigi maine ning et kaubalaevadel saaks taas lehvida sini-must-valge lipp, tuleb teiste Euroopa riikide eeskujul muuta meremeeste ja laevandusettevõtete maksustamise põhimõtteid.
Riigikogus täna lõpphääletusele mineva seaduseelnõu kohaselt luuakse laevandusettevõtetele ettevõtte tulumaksu erirežiim ehk tonnaažikord, mida saab kasutada kehtiva tulumaksusüsteemi alternatiivina. Ehk teisisõnu – on valikuvõimalus, kas edaspidi rakendada praegu kehtivat süsteemi, makstes tulumaksu äriühingu jaotamata kasumilt. Teine variant on kohaldada see aga tonnaažimaksusüsteemi, mille puhul leitakse ettevõtja rahvusvahelisest kaubanduslikust meresõidust saadud maksustatava tulu suurus tema kasutuses oleva laeva puhasmahutavuse ja kehtestatavate suhtarvude korrutisest. Mujal maailmas on seda süsteemi juba kasutatud, kuid Eestis seda rakendatud pole.
See on oluline samm selles suunas, et taastada Eesti lipu all sõitev laevastik. Meie eesmärgiks on seitsme aasta jooksul tuua Eesti registrisse 300 suuremat laeva. Sealjuures pööratakse tähelepanu laevade tehnilisele seisukorrale ning rahvusvahelistele nõuetele vastavusele. Samuti avaldab laevade Eesti lipu alla toomine positiivset mõju riigieelarvele, sest laevad toovad Eestile maksutulu läbi registritasude, tulumaksu ja tööjõumaksude. Kuid veelgi enam kasvatab seda kaldale arendatud laevandussektor.
See, mida eelmine valitsus teha ei suutnud, on taaskord tänu tänasele valitsusele tehtud. Täna kaarti vaadates oleme küll mereäärne riik, kuid kõnealune seaduseelnõu aitab meil taas saada ka mereriigiks.
teeb lollusi ja Erkike peab siis seda maakatele kaela määrima. Pärast aga ise vastutada ei taha, sest vastutus polegi isikuti ära jaotatud.
Kui varem luulutas Erki 300-st SUUREST laevast, siis nüüd SUUREMAST. Kas 10000gt oli liiga suur, et nüüd 0-ga võrreldes ka 100gt-line laev lugeda suuremaks paadiks?
Ning tahetakse “taastada” odavlipu laevastik, kuid midagi taolist varem pole meil olnud, seega ei saa ka olematut asja TAASTADA.
Eelmised valitsused (siia arvestan ka majandusministri Edgar Savisaare) pole tõesti Eesti lippu odavaks katsunud sokutada, nüüd pedesotsid, isamaareeturid ja keskbandiidid aga küll. Kõik puhtalt unistusest, et vankadest ärikad hakkavad meie lipu all oma räpast pappi pesema.
Kõige nõmedam oli aga algus. See kõlas samuti nagu Rüütli Arnoldi vastus küsimusele, millal tema viimati kalal käis. Arnold alustas nagu Erkigi, et eesti merepiir on nii pikk ja 2 minutit samas vaimus. Siis tuli ka kalalakäik meelde ja vastas lühidalt, et pole juba aastaid kalal käinud. Ma kindlasti ei liialda, kui Erki algus on puhas plagiaat, Arnoldi sõnad, ainult mõned arvud on vahetatud ajakohasemate vastu.
mujal Euroopas toobki 1 mees laevas ligi 4 töökohta kaasa kaldal, siis see käib Hamburgi, Antwerpeni, Roueni, Rotterdami jt suurte sadamate kohta, kuhu voolab üle ilma kaup kokku. Kuidas see käib meie kohta, kui mingid tõelised kaubavedajad ei käi siin 20…25 aasta jooksulgi. See oli ENSV-s, kui täideti laeva prahtides ka nõuet, et vähemalt korra aastas peab prahitud laev käima ka Tallinnas sees.
Ja ma tahaks kangesti näha, kuidas Marshalli saarte kümned miljonid gt-d hakkavad Eesti närulipu alla voolama.