Põrgu köetakse kuumemaks

Jaan Tooming, teatrilavastaja, näitleja ja kirjanik

1. sajandil öeldi, et maailm on põrgu. Ja et põrgu on kuum. Nüüd räägitakse kliimasoojenemisest. Niiet põrgut köetakse aina kuumemaks.

Ja pole ime, et nüüd meilgi hakatakse rääkima kliimamuutustest. Meie Keskkonnaministeerium ärkas äkki, kuigi maailmas on sellest juba ammugi räägitud. Kuumad suved, mahedad talved. Ja kui nii edasi läheb, siis sulavad poolustel liustikud, tulevad suured üleujutused, sagenevad tormid, orkaanid ja põuad.

Isegi paavst ärkas ja kirjutab pikalt oma entsüklikas kliimamuutustest ning nende tagajärgedest. Kuid asja juuri ei nähta. Ainult üksikud hoiatavad, et tegelik põhjus on ülerahvastumine. Maailmas on nüüd üle 7 miljardi inimese ja 2050. aastaks võib meid olla 10 miljardit. Aga paavst ei luba oma lambukestele rasestumisvastaseid vahendeid. Kogu tema jutt on silmakirjalik. Ta hoiatab kliimamuutuste tagajärgede eest, kutsub solidaarsusele. Ilusad sõnad, kuid sõnade asemel võiks ta keelata oma lambukestel liigsünnitamise ning lubada kasutada rasestumisvastaseid vahendeid.

See kergendaks maailma koormat, sest just inimesed on põhjustanud kliimamuutused. Sellega ollakse enam-vähem nõus. Mida rohkem on inimesi, seda enam on vaja toota toitu, aga toidutootmine nõuab energiat ja vett. Mida rohkem on inimesi, seda rohkem on vaja harida maad, aga linnade kasvamisega väheneb haritava maa pind. Kasvavad saastamine, metsade raiumine, erosioon ja viljaka pinnase sooldumine.

Väheneb mageda vee hulk, juba praegu on paiguti vajaka puhast vett. Kalavarud vähenevad ning mered ja ookeanid ning jõed ja järved solgitakse ära. Ja seda põhjustavad inimesed! Ja mida rohkem paisatakse õhku CO2, seda kiiremini soojeneb kliima.

Kostab hääli, et kui elutingimused paranevad, siis ka hakatakse sünnitama vähem. Aga see on naiivsete ja pimedate hääl. Sest on ammugi teada, et kui kogu maailm hakkaks elama Ameerika ja Euroopa elatustasemel, siis oleks vaja 4–5 Maa-sugust planeeti. Aga võtta pole neid kuskilt. Me oleme ikkagi nagu kosmoselaevas; see laev on meie planeet, kus kõik ressursid on arvel. Aga juba käib võitlus õli ja gaasi pärast ning üha hullemaks läheb, sest õli ja gaasi hulk on siin maailmas lõplik, mitte lõpmatu.

1968. aastal kirjutas Paul Ehrlich raamatu „Demograafiline pomm“. Seal ta ennustab rahvastiku kiiret kasvu, mis toob maailmale hukatuse. Ehrlich elab ka praegu ja kirjutab, et tema ennustus on täide läinud. 1972. aastal ilmus raamat „Kasvu piirid“, kus ennustati, et piiramatu kasv toob hukatuse, sest meie maailm on ikkagi suletud süsteem. Üheks tähtsamaks autoriks oli Dennis Meadows, kes elab ka praegu ja nendib, et oleme nüüd tõesti katastroofi äärel. Ja mõlemad kinnitavad, et rahvastiku kasv toob hukatuse üha lähemale.

Meie aeg on ohtlik aeg. Enamik ei näe probleemi juuri. Alles siis taibatakse, kui hädad lähevad nii suureks, et igaüks on tõelises hädas.

Rahvasterändamine on alanud, see on alles algus. Aga meie akadeemik Juhan Ross ütles juba ammu, et ökoloogilise maailma jaoks on maksimaalne inimeste arv maa peal pool miljardit. Nüüd kõlab ka hääli, kus räägitakse miljardist, vahel ka kahest miljardist, kui tahame, et säiliks ökoloogiline maailm kõigile. Seega mitmed miljardid on liigsed, on surveks maailmale. Kui me ise ei lõpeta arutut paljunemist, siis tuleb lõpp – õudne ja kohutav, millest pääsu pole kellelgi. Võib-olla peotäis metsikuid pääseb, aga kas nemad suudavad alustada uuesti ja kas nad on mõistlikumad kui meie?