Kaks ei jää kolmandata

Enn Eesmaa, Riigikogu I aseesimees

Kui põhjalikult järele mõelda, toimub 29. märtsil 2019 sisuliselt juba kolmas Brexit. Et kuidas nii? Lähtun sellest, et britid on ennegi lahkunud kooslusest, kuhu nad kuulusid aastakümneid, et mitte öelda – sajandeid. Meenutagem kaugemat ja pisut lähemat ajalugu.

Kirjutati aasta 286. Rooma impeeriumi väejuht Marcus Aurelius Mausaeus Valerius Carausius tahtis luua ja moodustada omaenda impeeriumi ning kuulutas ennast Briti ja Põhja-Gallia impeeriumi (Imperium Britanniarum) keisriks. Enne seda oli Carausius juhtinud Classis Britannica nime kandnud Rooma mereväe laevastikku, mille peamiseks ülesandeks oli piraatide ohjeldamine La Manche’i piirkonnas. Võimalik, et asja otsustas või vähemasti kiirendas süüdistuste tulv, mille kohaselt Carausius olnud laevaröövlitega mestis ning saanud päraturikkaks, mida ka Roomas märgati, pahaks pandi ning ettevõtlik mees koguni surma mõisteti. Ise ta kutsus ennast Põhja imperaatoriks.

Carausius valitses oma impeeriumi ligi 13 aastat, vermis koguni iseenda kujutisega raha ning võitis mitu otsustavat lahingut. Ta oleks kindlasti veelgi valitsenud, kuid Carausiuse meie mõistes rahandusminister Allectus käitus nagu Brutus ja tappis keisri.

Seega oli Carausius esimene, kes otsustas aastaid kestnud kooslusest, toona keiser Diocletianusele kuuletunud Rooma impeeriumist lahku lüüa, ühendades väiksemad kuningriigid anglosaksi Inglismaal Britannia impeeriumiks.

Ärme unusta, et siis ei räägitud veel inglastest. Sealse rahvastiku põhiosa moodustasid Saksa aladelt Briti saartele rännanud anglid, kelle nimi tulenes Läänemere kallastelt Angelni piirkonnast.

Muide, Carausiuse otsustav lahkulöömine tõi pärast Rooma kodusõdu kaasa  Rooma impeeriumi kaheks jagunemise. Diocletianus asus juhtima Lääne-Rooma impeeriumi, ta kaasvalitseja Maximianus – Ida-Rooma impeeriumi.

Teist ajaloolist lahkulöömist võiks nimetada Tudorite Brexit’iks. Lugu on õpetlik ja põnev, sest tegemist oli Henry VIII isemeelse valitsemisega ning ühe saatusliku naisega, kes otseselt põhjustas Inglise reformatsiooni. Naise nimi oli Anne Boleyn. Sedakorda oli siis tegemist Inglismaa kuninga otsusega isiklikel põhjustel katoliku kirikust lahku lüüa. Henry oli kärsitu ja impulsiivne, kuid ka kaval ja haritud kuningas. Ta kirjutas Martin Lutherit rängalt kritiseeriva pamfleti, millega pälvis Medicite soost paavst Leo X-lt nn. Usukaitsja tiitli, mida kinnitas kuningale saadetud kuldroos.

Paraku oli ülejärgmine paavst Clemens VII pärast Rooma rüüstamist aastal 1527 suuresti sõltuv Saksa-Rooma keisrist Karl V-st, kelle tädist Aragoni Katariinast püüdis Henry palehigis lahutada. Loomulikult ei saanud paavst seda lubada, ning Henry VIII heideti kirikust välja. Isevalitseja kirjutas 1534. aastal alla supremaatiaktile, mis lõi aluse anglikaani kiriku loomisele. Kirikupeaks sai Henry VIII isiklikult. Inglismaa katkestas kõik sidemed Roomaga. Juba Henry VII ajal alustatud Briti impeeriumi loomisele andis uue hoo Henry VIII ja Anne Boleyni tütar Elizabeth Esimene, viimane Tudorite soost monarh.

Kolmas brittide lahkulöömine kannab esmakordselt poolametlikku nime Brexit. Sellest saab aegadeks õpikunäide, kui ohtlik on püüe koduseid valimistulemusi enda kasuks mõjutada rahvusvahelist kaarti kasutades ja loota, et risk on välistatud. 2015. aasta Briti valimiskampaanias üllatas tollane Briti peaminister David Cameron nii rahvusvahelist üldsust kui ka koguni oma konservatiivide erakonda esialgu lausa uskumatuna tundunud valimislubadusega. Cameron otsustas panna rahvahääletusele Suurbritannia võimaliku lahkumise Euroopa Liidust. Ta oli kindel, et rahvas soovib EL-s jätkata. Seepärast lubas Cameron suure suuga, et lahkumissoovi võidu korral astub ta tagasi. Juunis 2016 aga selgus, et Brexitit toetas koguni 51,89% hääletanuist.

Tekkis segadus ja olukord, milleks keegi polnud tegelikult valmis ega valmistunud. Kuidas lahkumisprotsessi käivitada ja suunata? Kes koostab põhjaliku tegevusplaani ja kava, mis pidi lisaks peateemadele arvesse võtma sadu tuhandeid üksikasju, mis selguvad tänini. David Cameron lahkus peaministriametist, aga tema erakonnakaaslane Theresa May on püüdnud Suurbritannia otsust ellu viia ning Londonile parimaid lepingutingimusi kaubelda.

Töö on olnud keerukas, sest, ausalt öeldes, põhjusega solvunud Euroopa Liit seisab vankumatult oma liikmesriikide huvide eest.

Ega Suurbritanniaski ole kõik lahkumissoovist vaimustatud. Hiljuti Brightonis käies muu hulgas uurisin kohalike elanike meelsust. Täpselt pooled vastanuist pooldasid Brexit’it, kuid ülejäänud olid kriitilised. Euroopa Liidu liikmelisuse säilitamist pooldavad London, Põhja-Iirimaa ja Šotimaa. Brexit’il oli ja on maailmas palju vastaseid, koguni vaenlasi, kuid ka mõned mõjuvõimsad toetajad. Presidendid Donald Trump ja Vladimir Putin seda ju ometi on.

Miks britid niimoodi otsustasid? Põhjusi on kindlasti palju. Eelkirjutatust selgub, et nad on alati olnud jõulised ja isemeelsed ning eelistavad ise omi asju otsustada. Suurbritannia kuulub nende rikaste riikide hulka, kelle rahaline panus Euroopa Liidu eelarvesse on inglaste arvates ülemäära suur. Lahkujate eestkõnelejate andmeil maksab Suurbritannia iga päev Euroopa Liidule 50 miljonit naelsterlingit! Kui nii, siis see on Saaremaa valla aastaeelarvele vastav summa.

Paljudele brittidele ei meeldi tööjõu vaba liikumine ning katkematu immigrantide vool, mis Suurbritanniasse on aastate jooksul toonud miljoneid inimesi, kes kõik tahavad osa saada heaoluriigi hüvedest. Siinkohal tasub rõhutada, et Euroopa Liit pole kunagi algatanud, nõudnud ega survestanud Brexit’it. Vastupidi, Brüssel on Londonile olemasolevas Brexit’i leppes märgatavalt hoopis vastu tulnud. Eriti Iiri piiri küsimuses.

Brexit mõjutab loomulikult ka Eestit. Paljude muude tagajärgede hulgas tõi ta meile poole aasta võrra lähemale Eesti eesistumise Euroopa Liidu Nõukogus. Õnneks saime keerulise, pikka ja põhjalikku ettevalmistust nõudva ülesandega hästi hakkama.

Kõigi Brexit’iga kaasnevate tagajärgede loetelugi võtaks kogu artiklile eraldatud trükiruumi. Ärme unusta, et keegi täpselt ei tea, mis juhtub 30 märtsil, kui Suurbritannia Euroopa Liidust lahkub. Ei Londonis, Brüsselis ega kusagil mujal. Ja see teeb riike ja rahvaid ärevaks.

Kunagi jagunes esimese Brexit’i järel võimas Rooma impeerium. Kas sama saatus võib tabada ka Euroopa Liitu? Paljud arvajad on juba täna selles kindlad. Kindlasti süvenevad lahkulöömise meeleolud mõneski Euroopa riigis.

Eesti on kaks korda rahva tahtel valinud Estex’i. Lahkusime õiget momenti kasutades Vene impeeriumist ning üsna hiljuti Nõukogude Liidust. Meilgi on poliitikuid, kelle arvates peaksime ka Euroopa Liidust välja astuma. Neid pole küll palju, kuid nad on valjuhäälsed ja nende menu vähehaaval kasvab.

Kas meie puhul jääb kaks kolmandata? Seda otsustab rahvas loodetavasti demokraatlikul teel. Aruteludes peame arvestama paljude asjaoludega ning meeles pidama David Cameroni õppetunde. Neid on mõningaid, ja meie kohus on tehtud vigadest õppust võtta. Ärme unusta, et seoses Brexit’iga täienes ühiskondlik sõnavara vormilt efektse, kuid sisult eksitavalt ähmase mõistega – tõejärgne ühiskond. Loodetavasti elame veel aastaid ikka tõe-eelses ühiskonnas – ühiselt ning demokraatlikult asju arutades ja otsustades visalt ja väsimatult tõe poole liikudes.