Šansoonilaulja Aleksandr Vertinski on minu arvates kõige kuulsam vene emigrant, kelle nime teadsid Nõukogudemaal kõik, kusjuures tolle aja sotsialistliku retoorika kiuste ei peetud teda kodumaareeturiks, sest see 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni järel emigreerunud persoon oli üks vähestest tuntud isiksustest, kes pöördus tagasi oma armastatud kodumaale, kuigi seal tollal valitses rangeimast rangem Stalini režiim.
Kui Vertinski emigratsioonist koju jõudis, oli temast liikvel selline nali. Ta astunud rongilt perroonile, pannud kohvrid maha, laskunud põlvili, andnud maapinnale suud ja öelnud: „Tere, emake Venemaa!“ Tõusnud siis püsti, vaadanud ringi – kohvreid polegi enam! Sisse vehitud! Ja öelnud nördinult ja vaguralt: „No nii, tunnen su ära, mu kodumaa.“
Vertinskit mäletame enamasti vanema mehena, nagu Mendelejevitki, kuigi too koostas oma kuulsa keemiliste elementide tabeli eluaastail, mil ta oli veel ilma habemeta. Või nagu Tolstoid, keda ka rohkem näeme habemepuhmaga sellest ajast, kui tema paremad romaanid olid juba kirjutatud.
On ka üks enne revolutsiooni lauljast tehtud foto, kus noor Vertinski seisab me ees kurva Pierrot’ rüüs – minu arvates selles kõige nukramas teatrimaskide sümbolina tuntud maskis – „Kurbus-Naeratus“, mis kehastab peamisi teatrižanre – comedy-tragedy.
Noor Vertinski unistas enne lauljaks saamist ka draamanäitleja karjäärist. Ja käis isegi proovimas mitmes teatris, kuid sinna teda ei võetud, sest ta ei suutnud r-i hääldada. Hiljem tegi Vertinski oma laululoomingus just selle „defekti“ oma visiitkaardiks.
Laule, mida Vertinski esitas suure hingelise veenvusega, võib minu arvates pidada slaavi maailma aardeks, kogu vene diasporaa varanduseks.
Aga kui nii võtta, siis poleks meie elus sellist figuuri nagu Vertinski olemaski olnud, kui tal kõik oleks läinud „tänu“ oma päritolule tavalist vaeslapse saatuse rada vargapoisi või huligaanina. Ja kindla peale oleks tema tee kulgenud sinna kaugele külmale maale, kust tagasi tullakse murtud saatuse ja väärastunud elutõdedega.
Saatus kinkis talle aga kohtumise Sofia Zelinskajaga, tema ema kunagise sõbratariga, kellest oli saanud gümnaasiumiõpetaja. Tänu tema kasvatusele ja suunistele asus nooruk õigele teele ja tegi juba isegi kaastööd ajalehtedele. Mõne aja pärast aga ostnud nooruk honoraride eest endale elu esimese fraki ja sõitnud Moskvat „vallutama“. Seal otsis ta üles oma õe, kes osutus ellujäänuks, kuigi kuri tädi oli kinnitanud pärast tüdruku varguse ja teatrikire pärast (!) kodunt välja ajamist: „Sa, poiss, jääd nüüd maailma ihuüksi!“
Õest aga oli tolleks ajaks saanud Moskvas näitlejanna, kelle eestkostel pääses noor Vertinski kinolinale. Õnneks tolleaegsele tummfilmile meie kangelase ebaselge „r“ takistuseks ei osutunud.
Vertinski esimeseks rolliks sai Ingel filmis, mida Ivan Tolstoi väntas oma isa Lev Tolstoi jutustuse põhjal. See osatäitmine sai Aleksandrile n-ö pääsmeks Moskva boheemlaste seltskonda. Näitlejad armastasid tol ajal kokaiiniga vallatleda, ja selle pahe küüsi sattus ka Vertinski.
Narkotsidooside tagajärjel suri ta õde, tema ise aga suundus selleks, et hirmsast sõltuvusest vabaneda, vabatahtlikuna rindele.
Jätkusid muusikaga sõbrustamine ja luuletuste kirjutamine, millest Aleksandr oli huvitunud juba noorest peast. Sõjast tagasi tulnuna lavastas ta originaalse etteaste „Pierrot’ laulud“. Sõja-aastad lõid oma pitseri tema loomingule: laulud kuulutasid rahvale tõde, sundisid uskuma ja unistama.
Laulja andis kontserte, esines Vabatahtliku Armee sõdurite ees, hiljem aga siirdus uue passiga ja uue nime all Euroopasse. Austria, Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Poola ja Rumeenia vaimustusid Vertinskist igal pool, kuhu ta ilmus – nii luksuslikes restoranides kui ka tagasihoidlikes pubides ja kabareedes. Kaua aega elas Vertinski Ameerikas, kus samuti saatis tema kontserte suur menu.
„Horisontide laiendamiseks“ tulnuks omandada inglise keel. Kuid laulja arvas, et ainult vene keeles suudab ta väljendada seda, mida soovib inimestele oma lauludes edasi anda.
Kaua aega elas Vertinski ka Hiinas, esinedes palju Šanghais ja saades seal publiku lemmikuks
Aastal 1936 alustas Nõukogude valitsus läbirääkimisi Vertinski tagasipöördumiseks kodumaale. Jaatavat otsust tuli oodata seitse pikka aastat.
Looduse poolt kaasa antud sarmi ja hurmavusega Aleksandr Vertinskil oli naiste juures suur menu. Kuid tema ainsaks muusaks sai Lidia Zirgvava. Seitsmeteistaastane imeliste roheliste silmadega kaunitar kujunes Vertinski loomingu austajannaks.
Kohtumine kevadpühade-aegses Šanghai kabarees sai saatuslikuks. Armunud olid mõlemad. 1942. aasta kevadel registreeriti Jaapani pealinnas Tokios Aleksandr Vertinski ja Lidia Zirgvava abielu. Neiu isa, kes oli Nõukogude alam, teenis Hiina-Idaekspressi raudteevalitsuses. Pulmas pidutses terve Šanghai vene kogukond.
Lidia kinkis Vertinskile kaks kuulsat ja kaunist tütart – Marianna ja Anastassia (sündis juba Venemaal) ning kes pärisid oma isa talendi. Mõlemast said tuntud filminäitlejad. Anastassia mängis noorukesena kahes kultuslikuks saanud filmis – „Amfiibinimeses“ Ihtüandri armsama rollis ja printsist unistava Assoli osas filmis „Helepunased purjed“.
Muide, Peterburis ujub Neeval abiturientide koolilõpetusepäeval traditsiooni kohaselt purjekas helepunaste purjedega – see on uskumatult kaunis vaatemäng.
Pärast tagasipöördumist Venemaale (õigemini – Nõukogude Liitu) jõudis Aleksandr Vertinski kodumaal anda üle kahe tuhande kontserdi. Isegi vanas eas mängis ta veel filmides. Rahvas armastas teda, võttis vastu soojalt ja südamlikult. Kuid ametlikult riiklikku tunnustust talle ei jagatud. Stalinile olid küll tema laulud ja ka luuletused meeldinud (luule polnud talle võõras, isake kirjutas ise ka noorena värsse) ning ta oli Vertinskit isiklikult tänanud. Ajakirjandus aga vaikis kõik maha; justnagu poleks Vertinskit olemaski olnud.
Kuid Vertinski ei vajanud kuulsust. See oli tal niigi olemas!
Raul Ratman