Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri oleks saanud 29. märtsil 90-aastaseks. Seda ta ei jõudnud ära oodata, sest suri juba 2006. aastal. Kuid elavad mälestused inimestel, kes temaga kokku puutusid, ei hääbu niipea. Nii ka mul endal.
Lennart Meriga puutusin esimest korda kokku 1992. aastal, kui olin ajaloolase haridusega värske ajakirjanikuna alustanud tööd Postimehe poliitikatoimetajana. Ühel hilissuvisel päeval seadsin sammud ühte eramusse Tallinnas Nõmmel, kus pidin intervjueerima presidendikandidaat Merd. Just nimel Merd, mitte Merit, sest nagu ta hiljem mulle ise selgitas, soovib ta ikka, et tema nime eestipäraselt käänataks. Värske presidendikandidaat oli enne intervjuud veidi murelik, sest ajakirjanduses oli noil päevil tõusetunud teema, et Lennart Meri isa Georg Meri olevat Nõukogude ajal lisaks diplomaadi ja kirjamehe tööle tegelenud ka spioneerimisega. Seisime enne intervjuud Lennart Meri tohutu raamaturiiuli ees, kui ta mult lennartmerelikult otsa vaadates ootamatult küsis: „Kas Sina usud seda?“ Et seisin just raamaturiiuli kõrval, millel paistis erilisel kohal olevad Georg Meri looming, vastasin: „Spiooniks ei saa olla inimene, kes on tõlkinud eesti keelde tervelt kuus köidet Shakespeare’i.“
Sügisel 1992 valis Riigikogu Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendiks. See tundus siis igati loomulikuna, sest olles varasemalt Edgar Savisaare valitsuses välisministriks ning seejärel lühikest aega suursaadikuks Soomes, oli ta rahva hulgas ikka hinnatud ning populaarne. Oma esimeses kõnes presidendina tsiteeris Meri ka kunagist Briti peaministrit Winston Churchilli, kes lubas sõja ajal Hitleriga oma rahvale võidu nimel vaid „higi, verd ja pisaraid“. Osutasin oma vastukajalises loos Postimehes vastse presidendi ebatäpsusele Churchilli tsiteerimisel.
Mõne päeva pärast sain aga presidendilt kirja. Olin veidi hämmeldunud ja samas ka pisut uhke, et ikkagi kiri riigipealt. Seda ei juhtunud ju iga päev (isegi tollal), et ajakirjanik sai kirja presidendilt. Meri tänas täpsustuse eest Churchilli tsitaadi asjus, kuid samas küsis ka, et kuidas seda täpsust mõista. Temal oli lisaks Churchilli kirjalikele mälestustele ka lindistus Briti peaministri kuulsa kõnega Alamkojas ning siin lähevadki suuline kõne ja kirjapandu lahku. „Kirjutatud sõna ja elav kõne elavad erinevat elu: ainult siis jõuavad nad ühtviisi südamesse ja teadvusse,“ kirjutas president. Mul jäi tsitaadi täpsustuse osas üle vaid Meriga nõustuda. Niivõrd põhjalik oli ta olnud oma kõne tegemisel.
Hiljem arutasime temaga päevapoliitiliste intervjuude tegemise järel mitmel korral nii ajaloo teemadel kui ka ajakirjanduse rolli üle, eriti tsiteerimise täpsuse osas. Vahel Kadrioru lossis tema ruumidest väljudes nägin, kuidas meie pikaksveninud jutuajamise pärast pidid eesruumis mõnikord oma järge ootama Eesti valitsustegelased ja ka välisriikide diplomaadid. Oli pisut piinlikki. Ajapikku tuli teadmine, et aeg jookseb Meri jaoks omasoodu ning tal on sellega eriline suhe. Pidin ka ise vahel ootama.
Mõnikord kohtusime presidendiga veel ka mõnel rahvusvahelisel üritusel, kuhu oli asja nii riigijuhtidel kui ka ajakirjanikel… Budapestis, Prahas, Vilniuses, Strasbourg’is. Meri käis rahvusvahelistel tippkohtumistel meeleldi ka ise. Teisel presidendiajal alates 1996. aastast tundis Meri presidendiametis end juba pisut vabamalt. Vahel helistas ta ajakirjanikule, kes oli leheveergudel arvanud, et presidendi välisvisiidid lähevad liiga kalliks maksma, selgitades, et presidendi amet ongi „kallis“, kui seda südamega teha. „Kallis president“ oli ajakirjaniku artikli pealkirjaks olnud.
Lennart Meri pidas oma viimases kõnes presidendina Riigikogu ees vajalikuks, et tulevikuks valiks presidendi otsevalimistel rahvas. See oli tema poliitiline testament, mille täitumist ta ise paraku ära oodata ei jõudnud. Nüüd, tema 90. sünniaastapäeval, on see teema poliitikutel taas läbirääkimiste laual. Niisama kui tema kiri tsitaatide asjus on ajakirjaniku laual.
Aivar Jarne