Nikolai Gogol on kõige salapärasem vene kirjanik. Teda on peetud hullumeelseks ja seda ehk mitte päris alusetult. Mulle tundub, et ta ise levitas neid kuuldusi, pidas ennast seltskonnas üleval ebaadekvaatselt. Tema teosed ja elutegevus on mähitud müstikaloorisse.
Kui kuuleme Gogoli nime, meenub esimesena, et ta „hullumeelsusehoos“ põletas ära oma surematu romaani „Surnud hinged“ teise osa. Aga mina mõtlesin juba lapsena, kui tema teoseid kooliprogrammis läbi võtsime, et kirjanik laskis ise selle kuulujutu liikvele, et lugejaid esimese osa juurde meelitada, tegi nii-öelda marketinginipi, nagu praegu tavaks öelda. Et teist osa lihtsalt polnudki ja Gogol ei põletanudki midagi ära, sest kuidas siis haakuks see lendlausega „Käsikirjad ei põle“? Kuid need on vaid minu salasepitsused.
Muide, kirjaniku viimase romaani saatus oli ka tema esimesel teosel – saksa romantilise koolkonna laadis poeemil „Hans Küchelgarten“. Pseudonüüm V. Alov päästis Gogoli nime materdavast kriitikast, kuid autor ise elas läbikukkumist nii raskelt üle, et ostis kauplustest kokku kõik mahamüümata eksemplarid ja põletas need ära. Elu lõpuni ei tunnistanudki ta üles, et Alov tema varjunimi oli.
Mäletan koolipõlvest, kuidas teatud sunduse tõttu, mis teatavasti ei sisenda armastust kauni kunsti ja kirjanduse vastu, kuid pigem peletab eemale (kui tegemist on formaalse õpetamisega), ehmatasid Dostojevski ja Tolstoi romaanid oma „paksusega“, Tšehhov köitis rohkem lühidusega (kodust lektüüri pole nii palju vaja lugeda!). Aga Gogoli teoseid loeti mõnuga – igatahes olid need kaasakiskuvad. Mitte just väikest rolli mängis arvatavasti salapärasus, mis väga meeldis lastele. Võta kas või jutustusteseeria „Õhtud külas Dikanka lähedal“, iseäranis „Jõulueelne öö“ ja „Vii“ oma saatanlike tembutustega.
Mulle eneselegi, kui kirjutasin seda lugu öösel, tundus, et Gogol oleks mind nagu jälginud, istudes poolpimedas laualambi valguses, ja ma kuulsin vaikuses vahetevahel mingeid sahinaid – justnagu hanesule kriipimist paberil (varem ma oma toas sellist kahinat polnud kuulnud) ja kummalisel kombel eristus minu ette Gogoli kühmus figuur kirjutuslaua taga, kusjuures põlevast küünlast langes seinale tema nina vari (mis oli varjutagi pikk), nagu linnu-gogoli (e.k. sõtkase) kõver nokk. Kui lõpetasin Gogolist loo kirjutamise ja vajutasin klaviatuuril viimase punkti, siis müstilised sahmatused imelikul kombel lõppesid. Tõsi küll, hommikul nägin ööliblikat, mis sähmis tiivakestega lage pidi ja vihises siis poollahtisest aknast välja, justkui oleks kirjaniku hing minu toast välja lennanud.
Gogol sõbrustas ka teise vene kirjanduse klassiku Aleksandr Sergejevitšiga: „Ma olin Puškiniga heal jalal“ – nagu öeldakse lendlauses. Tutvuse initsiatiiv lähtus Gogolist endast, kui ta algaja literaadina esimest korda Peterburi saabus. Võtnud julguse kokku ja heitnud hinge alla ühe pitsi likööri, ilmus ta tollal juba kuulsa Puškini juurde ja koputas aralt uksele. Teenijaskond laskis ta sisse ja teatas, et „Aleksandr Sergejevitš puhkab (magab) veel“. – „Ta vist kirjutas terve öö oma suurepäraseid teoseid?“ küsis poeedi vaimustunud austaja Gogol. – „Oi, ei!“ vastas teener. „Ta mängis kogu öö kaarte, raha peale.“ Löök nooruki ideaalide pihta ei seganud nende kirjanike kauaaegset sõprust.
Muuseas, nimelt Puškin andis Gogolile süžee tema surematu poolpõletatud romaani jaoks. Poeet oli kuulnud reaalsetest „surnud hingedest“ Bendera linnas (praeguses Lääne-Ukrainas). Tõsieluliseks võib nimetada ka lugu, mis on kirjas näidendis „Revident“, kuna Gogol oli iseloomult veidi sarnane selle peategelasele Hlestakovile, keda provintsilinnakese ametnikud asjaolude kokkulangemise tõttu arvasid olevat pealinnast saadetud revidendi ja igati tema ees lipitsesid. Ükskord (aga ehk mitmeid kordi?) proovinud ta seda trikki Kiievist Moskvasse sõidul: levitas kuuldust range inspektsiooni saabumisest, mis kindlustas kirjanikust reisijale kiired hobused.
Gogoli geniaalsust tõendab ka see, et tema teosed kirendavad lendsõnadest. Näiteks „Vaikne on Ukraina öö“ või „Milline venelane siis ei armastaks kiiret sõitu?“.
Tänini pole selge, millisesse rahvusesse Gogol arvata: venelased peavad teda enda omaks, ukrainlased aga seda enam: sündis ta ju ikkagi seal, Poltaavas, ja ka tema kirjanduslikku kangelast Tarass Bulbat peetakse vaat et tegelikult elanud kangelaseks. Nagu Puškinit loetakse Venemaal suureks vene poeediks, aga Etioopias – abessiinlasest vanaisa järgi oma rahvusaardeks. Selle maa pealinnas Addis Abebas seisab mälestussammas „Meie poeedile“.
Või võtame Gogoli tuntud lause, kus „Iseennast võib näha, kui end kõrvalt vaadata“ või „Ah te naerate! Mille üle te siis naerate? …Enda üle ju naerate.“
Või lause meie naabrite meeletuse kohta: „Eh, vene rahvas! Ei armasta loomulikku surma surra!” Ja milline eluline on tähelepanek allohvitserist, kes „ise end läbi peksis“!
Aga romaani „Surnud hinged“ pealkiri on juba lendsõna. Kõigile teadaolevalt oleks praegusel ajal mõiste „surnud hinged“ käibel mõnede lähedalasuvate riikide poliitilises elus. Kui eelvalimiste urnidesse on tekkinud äkki sedelid olematutelt valijatelt. Kuid nagu iga suur kirjanik on Gogol mitmeplaaniline, ja ma tõlgendan mõistet „surnud hinged“ hingetute inimeste südametusena, kes ei märka teist hädas. Ükskõiksete kalkus, kelle vaikival nõusolekul toimub enamik kuritegudest, nagu rahvatarkuski ütleb.
Nikolai Gogoli ümbermatmise juures nõukogude ajal paigaldati kivirahnu asemele tugev büst. Kolgataga sarnaneva suure kivi ostis välja kirjanik Bulgakovi lesk, kelle mehe teost “Meister ja Margarita“ loetakse 20. sajandi kõige müstilisemaks romaaniks ja kes pidas Gogolit oma eeskujuks. Nii sattus mälestusmärk „õpetaja“ haualt „õpilase“ hauale ja Bulgakovi samba tagapoolel on näha Gogoli nimest üksikuid poolkustunud tähti. Lugenud läbi Gogoli jutustuse „Sinel“, hüüatas XX sajandi müstik XIX sajandi müstikule: „Õpetaja, kata mind kinni oma sineliga!“ Ja see jõudis kohale…
Raul Ratman