Rinnaga rebitud võit

Mart Ummelas, Tallinna TV

Soome parlamendi (Eduskunta) 38. koosseisu valimised on toimunud. Eelvalimised olid 3.–9. aprillil ja päris-valimispäev 14. aprill. Nagu Soomes üsna tavaline, läks viimane valitsus paar kuud enne valimispäeva lõhki ja jätkati vaid toimitusministeriöstönä (volitusteta üleminekuvalitsusena).

Valitsus kaotas parlamendis usalduse, kui osa koalitsiooni liikmeid loobus toetamast SOTE-lepingut ehk sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi reformi. See oleks muutnud senist kohaliku omavalitsuse keskset süsteemi enam piirkondlikumaks, meenutades sellega ka mõneti meie riigireformi. Ühtlasi andnuks see suuremaid võimalusi eraettevõtlusele meditsiinis ja hooldusalal. Osalt oli selle taga juhtiva valitsuspartei Keskerakonna (Keskustapuolue) toetuse märkimisväärne kahanemine ühiskonnas. Teisalt – puhkes üleriigiline skandaal, kui selgus, et suurtes ebamäärastele välismaistele fondidele kuuluvais hooldekodude-kettides pakutavad teenused on sageli allpool normaalsust või koheldakse hooldatavaid lausa ebainimlikult ja letaalsete tagajärgedega.

Probleeme oli veelgi. Näiteks viimastel kuudel selgunud ja laialt levinud kriminaalsed juhtumid, kui nn pagulastena riiki saabunud isikud, peamiselt muslimi päritolu noorukid, on vägistanud ja pilastanud oma kaaslinlasi peamiselt Oulus, aga ka Helsingis. Immigrantide vägivaldne käitumine ja vastuvõtvasse riiki selgelt vaenulik suhtumine oli osaliselt tingitud ka sellest, et Soome on hakanud oma migratsioonireegleid karmistama ning üritab tuhandeid ebaseaduslikke tulnukaid riigist välja saata.

Kogu probleemi laiem taust on selles, et Soome on põhjamaise demokraatiana püüdnud juba paar aastakümmet esineda kui humanitaarse abi musterriik. Ent sadadesse tuhandetesse ulatuv immigrantide hulk on hakanud elama oma elu.

Juhtigem tähelepanu: sellesse seltskonda ei kuulu kahtlemata eestlased, rääkimata eestlastest kui võõrtööjõust. Soomes, kus kurjategijate puhul enam eriti ei soovita nimetada nende päritolu ega kodumaad, on muidugi raske seda eristust teha. Pealegi tuleb suur osa sisserändest teistest Euroopa riikidest, näiteks Rootsist, aga ka Eestist, kuid ei koosne kahtlemata Euroopa rahvaste esindajaist.

Püüdes hoiduda nii-öelda rassistlikest faktidest. on tegelikult tekitatud salatsemise õhkkond, mis kütab reaalset rassismi just kohaliku rahva seas. Vastureaktsiooniks sellele on immigrantide omapoolne vägivald. Eestil on sellest vägivallaspiraalist paljugi õppida. Võõraid kultuure esindavate sisserännanute teatava osatähtsuse kasv, eriti linnades, etniliste linnaosade tekkimine, liigne liberaalsus saabujate nõudmiste suhtes oma keele, usu ja tavade kasutamise säilitamiseks, mis on vastuolus vastuvõtjariigi seadusandlusega, viivadki teatava tupikseisuni.

Soome valimiste eelses erakonnajuhtide debatis Yleisradio  telekanalis toodi selgelt välja, et senist liialt liberaalset poliitikat tuleks muuta ning sõja- ja meelsuspagulaste asemel hakata rääkima elutasemepagulastest ehk traditsioonilises mõttes „parema elu otsijaist“. Neist, kes oma riigis ei taha või ei suuda elu paremaks muuta või kes peavadki Euroopa heaoluriike loomulikeks doonoriteks. Suuresti sellel põhines sisserändekriitilise Põlissoomlaste erakonna (Perussuomalaiset) kiire populaarsuse tõus, mis tõi nad erakondade edetabelis teisele kohale. Liidriks oli siiski Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle toetuse kasvu võib selgitada senise valitsuse väga parempoolse poliitikaga, kus Keskerakonna partneriks oli Koonderakond (Kokoomus), kelle põhimõtted meenutavad üksüheselt Eesti Reformierakonna programmi, ehkki mõneti pehmemas ja sotsiaalsemas vormis.

Valitsuse algses kujus olid kaasas ka Põlissoomlased legendaarse Timo Soini juhtimisel, kuid ühel hetkel katkes kahel suuremal parteil kannatus ja nad tahtsid ebamugavast partnerist vabaneda. Siis tegi Soini osava manöövri ning eraldus ühe tiivaga oma erakonnast ja moodustas Sinise Tuleviku nimelise koosluse, säilitades sellega endale välisministri koha. Paraku selline tiibmanööver sellele uuele erakonnale edu ei toonud ja nende populaarsus langes seekordsete valimiste ajal 1%ni.

Põlissoomlaste toetus Jussi Halla-aho juhtimisel aga kasvas edasi mühinal. Üheks põhjuseks sellele võisid olla ka tema suhtes 2011. aastal rakendatud sellised õiguslikud meetmed nagu trahv väidetavate rassistlike blogikirjutiste pärast, mis tollases üliliberaalses ühiskondlikus õhustikus mõjusid osale rahvast ärritavalt. Elu on näidanud, et tal oli ja on paljuski õigus ning pärast üht perioodi Europarlamendi saadikuna asus ta 2017. aastal uuesti juhtima Põlissoomlaste erakonda, kust Soini seltskond oli lahkunud jäämaks valitsusse. Timo Soini on tänaseks poliitikaga jätnud hüvasti, aga varasem igas mõttes „väikevend“ tõi Põlissoomlased nüüd peaaegu esimeseks.

Võib veel esile tuua: kui võitnud sotside häältesaak oli 17,7%, mis annavad parlamendis 40 kohta, siis Põlissoomlaste 17,5% ja 39 kohta on lõplikult veel kinnitamata enne häälte ülelugemist. Ehkki sotsid kahtlemata ei ole vaimustatud konkurendi suurest edust, siis sellega mitte arvestada nad ei saa. Pealegi on kolmandaks tulnud Koonderakonnaga, kes saavutas praktiliselt sama palju hääli kui Põlissoomlased, kuid vaid 38 kohta, sotsidel raskemgi kokkuleppele jõuda kui Põlissoomlastega. Koostööd viimastega sotside juht Antti Rinne enam valimisõhtul ei välistanud. Pealegi sai Jussi Halla-aho isiklikult 30 tuhat häält ehk üle kahe korra enam kui Rinne.

Suurimaks kaotajaks osutuski lõpuks Keskerakond ehk tegelikult selle juht Juha Sipilä, kelle vöö-koomale-tõmbamise poliitika viis erakonnalt paarkümmend kohta.

Kujunenud olukord on üsna segane ning võib arvata, et uue valitsuskoalitsiooni moodustamine kujuneb keeruliseks. Nagu Rinne mulle kui Tallinna TV esindajale antud intervjuus möönis, võib uus Soome valitsus selguda alles maikuu lõpuks. Võimalikeks partnereiks sotsidele oleksid Vasakpartei karismaatilise Li Anderssoni juhtimisel ning Helsingis suurvõidu saavutanud rohelised end avalikult geiks kuulutanud Pekka Haavisto juhtimisel.