„Teater on üks väga lihtne asi. Muud kunsti pole, kui õpid sõnad pähe, ja siis oled näoga rahva poole ja ütled kõva häälega. Ja ajanäitajale pole vaja vaadata. Publiku nägudelt on näha, kui on aeg lõpetada. Ja kui te minuga nõus olete, siis pean ütlema, et teil on hea maitse.” Nii on tänane juubilar, rahvanäitleja Endel Pärn kirjutanud tervitussõnadeks Marvi Taggo raamatule “Endel Pärn. Operetiprofessor” (Faatum 1998).
Endel Pärn sündis 21. aprillil 1914 Petrogradis Vassili saarel 4. liinil Aleksander Pärna esimese pojana. Noorema venna nimi oli Ants, ema oli Helene. Endel Pärn on meenutanud oma esimest mälupilti: ”Ema keetis suhkrut. Pistsin näpu kuuma potti ja just sel hetkel lendasid aknaklaasid eest. Need olid „Aurora” kogupaugud. Mu isa teenis Kroonlinnas aega. Ta oli üks Talvepalee vallutajatest.”
1921. aastal asuti elama Eesti Wabariiki, Taaralinna ning väike Endel läks Tartu IV algkooli. 1928. aastast alates õppis ta paar aastat Tartu Linna Poeglaste Gümnaasiumis. Näitlemist alustas Tähe tänavas olnud isetegevuslikus näitemänguseltsis, kus tänu seal lavastanud teatriprofessionaal Türgile sai oma esimene osa „Vanemuises”. See oli väike Margus “Libahundis”, mille lavastas samuti Eduard Türk. Marguse ema kehastas Liina Reiman.
Aastatel 1931–1942 oli Pärn „Vanemuises” operetinäitleja. Olulisemad rollid: Janeszy – P. Abrahami „Viktoria ja ta husaar”, Laane – A. H. Tammsaare „Mauruse gümnaasium”, Benjamin Kidd – S. Rombergi „Kõrbelaul”, Josef Bamberg – J. Benes „Rohelisel aasal”.
Samal ajal, kui Tartu operetipubliku lemmikuks sai Endel Pärn, vallutas pealinlaste südamed operetitäht Ants Eskola.
Pärn asus 1942. aastal tööle „Estooniasse“. Saksa okupatsiooni aegsed esilekerkivamad operetirollid olid Gösta von Schwipsholm – P. Ardna „Tütarlaps kodumaata” ja Armand Brissard – F. Lehar „Krahv Luxemburg”. 1944. a. märtsipommitamisel sai Tallinn rängalt kannatada. Maha põles ka eestluse sümbol „Estoonia“ teatrimaja, kus just enne saatusliku pommirünnaku algust oli alanud Eduard Tubina balleti „Kratt“ etendus.
Pärast sõda osalesid ajal teatrihoone taastamistöödel tavaehitajate kõrval ka tippnäitlejad nagu Georg Ots, Paul Pinna ja Endel Pärn. Tippkunstnikud Evald Okas, Elmar Kits ja Richard Sagrits maalisid teatrisaalile laemaali ja saksa sõjavangid tegid kunstmarmorit.
Operetilavastused „Montmartre’i kannike”, „Kerjusüliõpilane”, „Kosjasõit” ja „Mustlasparun” jäävad neljakümnendate lõppu. Viiekümnendatel etenduvad „Nahkhiir”, „Bajadeer”, „Linnukaupleja”, „Mariza”, „Kusagil lõunas”.
Kui ooperi- ja balletiteatrile anti Tööpunalipu orden, kadus teatri algupärasest nimest topelt-o (nii nagu Nõukogude Eesti pealinna „uudetud“ nimeks oli saanud Tallin).
Kuuekümnendatel etendusid „Estonias“ operetid „Tsirkusprintsess”, „Stella Polaris”, „West Side Story”, „Viini veri”, „Muinaslugu muusikas”. Seitsmekümnendatest on tuhandetel igaveseks meeles Pärn Sancho Panzana – „Mees La Manchast” ja Henry Higgins rollis „Minu veetleva leedi” lavastusest.
Sümbolina Tartu-aegadest oli Pärnal kodus vana grammofon, millel ammu enam heliplaate ei mängitud. Aga kunagi kuulati sellel „His Master’s Voice’i” plaatidelt Straussi ja kodumaiseid lööklaule. Nende hulgas olid ka Inglismaal valminud Ants Eskola esitatud laulude salvestis, mille Pärn hiljem oma plaadikogust „Hamleti” esietenduse puhul oma heale sõbrale Eskolale kinkis.
Ants Eskola oli ainuke rehabiliteerimata Nõukogude Liidu rahvakunstnik kogu NSV Liidus. Ametlik dissident! Eskolat külastasid linnakorteris ainult Endel Pärn ja Juhan Smuul ning Loksal isatalus Jüri Järvet ja skulptor August Vomm. Omaaegsete operetikuningate Pärna ja Eskola koduvestlused veiniklaasi juures andsid mulle, maapoisile, vinge rahvusliku kultuuriajaloo vundamendi. „Pidage meeles, noormees – Estoonia!” armastas Pärn nende meenutamiste lõpupoole noore naga suunas näppu vibutada, andes mulle mõista kultuurimälu järjepidevuse olulisust.
Ago-Endrik Kerge on meenutanud (TMK 1984): “Olin sel ajal noor tantsija. Kui ma „Estonia” teatrisse tulin liikus „Estonias” veel näitlejaid eesti kutselise teatri alguspäevist nagu Salme Peetson, Betty Kuuskemaa, Olga-Mikk Krull, Karl Ots, Ants Lauter ja mitmed teised. Need inimesed olid nagu ajasild teatri alguspäevadesse. Küllaltki pikk sild, kuid ometi üpris lühike ühe rahva teatritegemisloos, sest silla algus oli veel tunnetatav ja tajutav. Veel kümmekond aastat tagasi oli mänginud neil lavalaudadel Paul Pinna ja lavastanud eesti opereti omaaegne suurlavastaja Agu Lüüdik. Endel Pärn, kes oli Pinna ja Lüüdiku kõrval läbi teinud suurepärase kooli, oli neil aastail, kui ma teatrisse tulin, juba ammu üks meie opereti põhitalasid.”
„Ma ei oska öelda, kas see, mida Pinna, Laur, Üksip, Lüüdik tegid „Eskola“ laval, on üldse õpitav. Näitlejaks, öeldakse, õpitakse. Arvan, et ise ei mõtle kunagi midagi uut välja, vaid tuleb vaadata “elu pealt maha”. Elutõest teha kunstitõde. Neid omavahel ära segada ei tohi. Kõige raskem on minna üle lava. Altermann ütles, et suur kunst on laval üksinda olla, ja seda ei saa õppida… See peab olema sinu sees,” oli Pärn kindel.
Seekordne juubilar on meenutanud: „Televisiooni kutsus mind režissöör Virve Aruoja. Mäletan, et ütlesin tookord Virvele, et ma ei oska televisioonis midagi teha. Virve vastas, et tema ka ei oskavat. Usaldades teineteist oskamatuses, andis Virve Aruoja mulle nimiosa telelavastuses „Prohhor XVIII”. Hiljem kutsuti mind veel mitmel korral televisiooni.”
Kui kujundasin möödunud sajandi seitsmekümnendatel ETV-s Endel Pärna pidulikku autorisaadet, tõstis ta valgetes kinnastes käe, vaatas mulle otse silma sisse ja ütles: “Pidage meeles, noormees, Estoonia! Ärge unustage!”
Endel Pärn on aastatel 1929–1942 „Vanemuises” mänginud 79 rolli; lisaks külalisena Narva Teatris ja Võru „Kandles”. 1942–1984 oli tal „Estonias” 70 rolli, lisaks külalisesinemised Noorsooteatris ja „Vanemuises”.Ta mängis filmides „Pimedad aknad”, „Värav nr 2”, „Varastati Vana Toomas”, „Mehed ei nuta” ja „Arabella” ning telelavastustes „Prohhor XVIII”, „Hanesulg”, „Füüsikud”, „Draakon”, „Illuminatsioon keravälgule”, „Statist”, „Polüglott”.
Pärn palus oma stepptantsukingad üle anda Mait Agule, mida tütar tegigi. Kingitus oli Mait Agule üllatus. Ta tuli „Astoria” restorani Can-Can Club´i publiku ette ja ütles: “Pöörake tähelepanu mu kingadele. Endel Pärna tütar Aino täitis oma isa soovi ja tõi need mulle. Kui kunagi leian mõne uue noore tähe, annan need stepikingad suurima heameelega edasi.”
Lõpetuseks 24. aprillil 1990 teispoolsusse läinud ENSV teenelise kunstniku ja ENSV rahvakunstniku Endel Pärna küsimus: „Kui kõik kujud, keda laval mänginud olen, kokku saavad, mis siis juhtub?”
Tõnu Virve