Leedus toovad valimised sageli üllatuse

Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja

Pühapäeval toimub Leedus presidendivalimiste esimene voor. Nagu paljudes teistes parlamentaarsetes vabariikides, valitakse sealgi president otse rahva poolt. Tulemust on raske ennustada.

Tänavu 3. märtsil, kui Eestis valiti parlamenti, toimusid Leedus kohalikud valimised. Meil valitakse otse rahva poolt ainult kohalike omavalitsuste volikogud, aga Leedus ka linnapead ja rajoonide juhid.

Kehtib kahetasandiline haldusjaotus, mille puhul esimese tasandi moodustavad linnad ja rajoonid, teise – vallad. Linnu ja rajoone on kokku 60. Neist 15 sai nüüd rahva poolt valitud juhi Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei (LSDP) ning 12 erakonna Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid (IL–LKD) ridadest. Ülejäänud erakondade saak jäi palju tagasihoidlikumaks. Mitmel pool võitsid hoopis parteitud kandidaadid.

Leedu parlamendivalimised võitis 2016. aasta sügisel ootamatult Leedu Talurahva ja Roheliste Liit (LTRL). Erakond, millel oli varem parlamendis ainult üks koht, sai järsku 54 kohta 141-st (22,45% häältest). Seda eelkõige tänu populaarsele esinumbrile. Saulius Skvernelis, kes ise üldse erakonda ei kuulugi, tõusis peaministriks. Nüüd kandideerib ta presidendiks.

Varem valitsust juhtinud LSDP säilitas küll selge liidripositsiooni kõigis parlamendivalimistele eelnenud küsitlustes, kuid jäi lõpuks valimistel hoopis kolmandaks. Teine suur tõusja häältearvestuses oli IL–LKD. See paremtsentristlik erakond kogus siis tegelikult isegi veidi rohkem hääli kui LTRL, kuid valimissüsteemi eripärade tõttu (71 saadikut valiti ühemandaadilistest ringkondadest) kaotas varasemaga võrreldes paar kohta.

Sotsiaaldemokraadid läksid lõhki

LTRL moodustas valitsuse LSDP toetusel. 2017. aasta kevadel valiti sotsidele aga uus juht, kes soovis teha koalitsioonilepingus muudatusi. Kahe erakonna erimeelsused viisid lõpuks selleni, et LSDP korraldas 2017. aasta sügisel koalitsioonis jätkamise küsimuses erakonnasisese hääletuse. Suurem osa LSDP osakondadest hääletas vastu, aga parlamendisaadikute enamus sellega ei nõustunud.

12 saadikut 17-st lahkus LSDP ridadest, moodustas uue fraktsiooni ning asutas hiljem erakonna Leedu Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (LSDTP). See uus erakond jätkas koalitsioonis LTRL-iga. Kuna valitsus kaotas parlamendis enamuse, sõlmiti eelmise aasta sügisel euroskeptilise Korra ja Õigluse Parteiga (KÕP) kokkulepe, mis võimaldas sellel siiski ametisse jääda.

Eurovalimistega seoses ennustavad küsitlused praegu, et IL–LKD saab neli, LTRL kolm, LSDP kaks, liberaalpopulistlik Tööpartei (suur osa selle erakonna liikmetest kanditi juba ümber LSDTP ridadesse, millega seda taheti vahepeal ühendada, kuid seejärel sai uuesti erakonna juhiks praegu Europarlamenti kuuluv Viktor Uspaskich, kelle juhtimisel jätkatakse iseseisva jõuna) ja KÕP mõlemad ühe koha.

Formaalselt on kõik presidendikandidaadid Leedus sõltumatud, sest president peab olema erakondadeülene. Tegelikult on paljud neist muidugi seotud mõne erakonnaga. Kui nüüd ametist lahkuv president Dalia Grybauskaitė, kes kolmandaks ametiajaks kandideerida ei saa, aastatel 2009 ja 2014 valimised võitis, oli mõlemal korral tema tugevaimaks vastaseks LSDP ridadest pärit kandidaat.

Nüüd on sotsid presidendivalimistel taas väljas oma mehega. Neid esindab Euroopa Komisjoni liige, tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis. LSDP kuulub küll jätkuvalt, nagu näitasid kohalikud valimised ja kinnitavad tõenäoliselt ka eurovalimised, Leedu populaarsemate erakondade hulka, kuid Andriukaitise šansid valimiste teise vooru pääseda on küsitluste kohaselt praktiliselt olematud.

Peaminister tahab saada presidendiks

Kandidaat registreeritakse, kui tema toetuseks suudetakse hääleõiguslikelt kodanikelt koguda vähemalt 20 tuhat allkirja (Eesti mõõtkavas teeks see umbes seitse tuhat allkirja). Vajalikke allkirju hakkas sel korral koguma 17 inimest, aga kokku õnnestus need saada ainult üheksal.

Selle nimel, kes pääsevad edasi teise vooru, käibki nüüd rebimine kolme tugevama kandidaadi vahel.

Üks neist on praegune peaminister. 1970. aastal sündinud Skvernelis lõpetas 1994. aastal Vilniuse Tehnikaülikooli mehhaanikainsenerina ja tegi seejärel karjääri politseis. 2005. aastal kaitses ta magistrikraadi õigusteaduses. 2011–2014 oli ta Leedu politseiülem.

2014. aastal sai temast aga siseminister. Skvernelise kandidatuuri sellele kohale esitas euroskeptiline KÕP. Ise ta samasse erakonda ei kuulunud. Kui ta teatas 2016. aastal, et kandideerib parlamendivalimistel hoopis LTRL-i nimekirjas, pidi Skvernelis ametist lahkuma. Just siseministrina saavutas ta aga sellise suure populaarsuse, mis hiljem valimistel tervele erakonnale edu tõi.

Küsitluste kohaselt pääsevad nüüd presidendivalimiste teise vooru siiski pigem Gitanas Nausėda ja Ingrida Šimonytė.

Ametisoleva peaministrina on Skvernelis sattunud nendel valimistel kentsakasse olukorda. Kriitikute sõnul tahab ta põgeneda valitsusjuhi ametiga kaasneva vastutuse eest, sest see roll käib talle üle jõu. Arvatakse, et mees tahab kindlustada endale ametikoha, mis võimaldaks hoida kõrvale järgmisel aastal toimuvatest parlamendivalimistest, kus LTRL saab tõenäoliselt lüüa. Samas ei suuda osa tema toetajaist nüüd mõista, miks peaksid nad edutama peaministri kohalt ära tegelase, keda peavad sinna sobivaks.

Päris maha kanda teda aga veel ei maksa. Mõned Leedu poliitikavaatlejad on avaldanud arvamust, et Skvernelis võib üllatada samal moel nagu LTRL 2016. aasta parlamendivalimistel, kus see erakond lõpuks suuresti tänu temale valimised võitis.

Võitja selgub ilmselt teises voorus

Kindel näib olevat aga see, et valimiste võitja selgub alles 26. mail toimuvas teises voorus, sest ükski kandidaat esimeses absoluutset häälteenamust ei saa. Tõenäoliselt pääsevad sinna ikkagi Nausėda ja Šimonytė.

1964. aastal sündinud Nausėda on majandusteadlane, kes toetas 2004. aasta presidendivalimistel Valdas Adamkuse kandidatuuri, kuid ei ole varem ise valimistel kandideerinud. Ta on töötanud pikalt panganduses ja õppejõuna. 2000–2008 oli ta Vilniaus Banka peaökonomist ja juhatuse esimehe nõunik. 2008–2018 täitis ta sama rolli sellest sündinud SEB Bankas. Varem on ta töötanud ka Leedu Pangas. 1987–2004 pidas ta loenguid Vilniuse Ülikooli majandusteaduskonnas, alates 2009. aastast on õppejõud Vilniuse Ülikooli Rahvusvahelises Ärikoolis.

Temast kümme aastat noorem Šimonytė on samuti ökonomist. Mitte küll doktori-, vaid magistrikraadiga. Tema tegi karjääri rahandusministeeriumis, jõudes lõpuks kõige tippu. 2004-2009 oli ta aseminister, 2009–2012 rahandusminister IL–LKD valitsuses. Seejärel toimusid valimised ja võimule tulid sotsid. 2013–2016 oli Šimonytė Leedu Panga nõukogu esimehe asetäitja ning pidas loenguid Vilniuse Ülikoolis, juhtides lõpuks ka selle nõukogu. 2016. aastal valiti ta parlamenti.

Nausėda ja Šimonytė on tugevad kandidaadid – mõlemast tõenäoliselt saaks hea president. Šimonytė taga on IL–LKD, mis on alates 2012. aastast opositsioonis olles kõvasti populaarsust kogunud. Ta esindab parlamendis sama ringkonda, kust oli varem valitud Leedu kahekordne peaminister Andrius Kubilius, IL–LKD esimees aastatel 2003–2015. Selles ühes Vilniuse vanimas linnaosas, kus Šimonytė on sündinud, elas ka president Valdas Adamkus.

Šimonytė sarnaneb oma vaadetelt meie praegusele presidendile. Nagu Kersti Kaljulaid, nii on ka tema liberaalne konservatiiv. Kõigi eelduste kohaselt moodustab IL–LKD tuleval aastal Leedu järgmise valitsuse. See annab praegu veidi suuremad šansid Nausėdale, kellel parteiline taust puudub. Teiste erakondade poolehoidjatel, kes kardavad võimu liigset koondumist IL–LKD kätte, on teda kergem toetada.