Gustav Naan (17. mai 1919 Vladivostok, Južnaja Lifljandija – 12. jaanuar 1994 Tallinn) oli eesti kosmoloog ja filosoof. Ta oli „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ (ENE) peatoimetaja (1966–1989), publitsist ja teadusadministraator, kelle sulest ilmus rohkesti irriteerivaid publitsistlikke artikleid ja esseid.
Teadusjuhina toetas ta uue observatooriumi ehitamist Tõraverre ja küberneetika arendamist Tallinnas. Aastatel 1958–1961 oli Gustav Naan Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegelik juht. Kokku oli ta Teaduste Akadeemia juhtorgani liikmeks 32 aastat (presiidiumi liige 1951–1964 ja 1968–1987).
Naan oli aastatel 1960–1964 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liigeja aastatel 1951–1963 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik. Ta oli üks Eesti ajaloo stalinistliku käsitluse alusepanijaid.
Ühena esimestest astus Gustav Naan NSV Liidus avalikult välja relatiivsusteooria kaitseks. Universaalteadlasena ta kaitses moodsaid seisukohti maailma lõpmatusest ja paisumisest ajal, mil Nõukogude Liidus kehtis veel valdav seisukoht, et mingit universumi paisumist pole olemas. Norbert Wieneri vaadete vahendajana, globaalprobleemide käsitlejana ja publitsistina avaldas ta märgatavat mõju Eesti 1960.–1970. aastate mõttekultuurile.
Nii on Wikipedias kokkuvõtlikult kajastatud akadeemik Gustav Naani elulugu ja tema tegevuse põhiaspekte. Samast leiab ka väga põhjaliku ülevaate tema elust ja tegevusest.
Teeksin rõhuasetuse tema lapsepõlvele ja noorusele. See annab ehk seletuse karmile väitele „Eesti ajaloo stalinistlikule käsitlusele aluse panemisest“.
Gustav Naan sündis Kaug-Itta välja rännanud eestlaste perekonnas, kui tema isa Johannes Naan, põline meremees, oli 50-aastane. Naan on meenutanud, et üks lapsepõlves omandatud harjumusi oli isa eeskujul pidevalt lugeda. Kooli läks Gustav Liivikülas asuvasse eestikeelsesse neljaklassilisse kooli. Esimese klassi läbitegemiseks kulus tal viis nädalat. Seitsmeklassilise kooli viiendas klassis aitas ta juba seitsmenda klassi poistel füüsikaülesandeid lahendada. Keskkooli lõpetas 1937. aastal Vladivostokis – lõputunnistus oli kuldraamis, mis tähendas, et kõigis õppeainetes olid tal väga head hinded.
Tänu komsomoli oblastikomitee rahalisele toetusele võis Gustav Naan sõita Vladivostokist Leningradi, et asuda riigi parimate sekka arvatud Leningradi Riikliku Ülikooli silmapaistvate õppejõudude juures füüsikat õppima. Ta valmistus saama eksperimentaalfüüsikuks, kuid ajalugu ja filosoofia ning eriti filosoofia ajalugu köitsid teda üha enam. Kõige põhjalikumalt kiindus ta Aristotelesse, hiljem Hegelisse.
Ülikoolis tegi Naan läbi ka sõjalise kasvatuse. Kui puhkes sõda, läks ta vabatahtlikult rindele, partisaniks Leningradi oblastis ja sai 1941. aasta oktoobris haavata.
Hiljem võitles Gustav Naan roodukomandörina Eesti Laskurkorpuses. Ta on meenutanud, et vist 1943. aasta lõpul kutsuti ta rindelt ära ja määrati Eesti Partisaniliikumise Staapi. 1943. aastal astus Naan NLKP liikmeks.
Miks nii põhjalik ülevaade tema noorusaastatest, mitte aga süngetest 1950-ndatest? Aga selleks, et osutada, et Gustav Naan oli siiski geenius. Kas ka kuri geenius, nagu väitis Eva Kübar 2008 „Postimehes“, arvustades Enn Vetemaa Naani-ainelise näidendi „Sigma Tau.C705“ lavastust Eesti Draamateatris? Kõik sõltub sellest, mis ajastus elavad hindajad ja arvustajad. Oleks raske ette kujutada, et Naanist oleks võinud ka relatiivsusteooriasse uskudes saada Eesti Vabariigi taastamise innustunud eestvõitleja.
Pigem ta oma viimaseil eluaastail uues ja vabas Eestis vireles. Kui ta kopsupõletiku ja infarkti tõttu 1994. aasta talvel suri, tõdes patoloog, et lahkunu oli olnud kohutavas alatoitumuses. Ta keeldus lähedaste abist ning tollast suhtumist temasse kui „kurja geeniusse“ kajastas ilmekalt see, et akadeemikutasu muutus rahareformi käigus tühiseks. Et elus püsida, oli akadeemik sunnitud müüma oma mööblit ja rõivaid. Loomulikult ei avaldatud vana kommarit enam ajakirjanduses ega makstud talle nappigi honorari.
Millest selline terav langus, kui veel 1989. aastal oli ta ENE peatoimetaja, ehkki juba geeniuse oreooli kaotanuna? Minu vähesed isiklikud kontaktid temaga pärinevadki ENE peatoimetamise perioodist. Üks neist oli seotud ENE artikliga „Ameerika Ühendriigid“, mille teabelevi-ossa soovitas ta lisada mõningaid karmimaid väljendeid Ameerika imperialismi kohta. Entsüklopeedia artiklite käsikirjade juurde ilmusid aeg-ajalt ka Naani kommentaarid. Elades ja töötades tollases ajaloolises kontekstis, tundusid need üsna arusaadavad, rääkimata sellest, missugune suure teadlase ja mõtleja maine oli Gustav Naanil olnud alates aastast 1969, kui ilmus tema legendaarne essee „Vaim ja võim“. Seda on hiljem esile tõstnud ka tänased „legaalsed“ arvajad. Mul isiklikult on täna häbi, et tollase entsüklopeediategijate töökollektiivi nõukogu esimehena olin ka mina nõudmas tema mahavõtmist ENE peatoimetaja kohalt.
[Wikipedia: Peatoimetaja Gustav Naani meenutuste kohaselt lausa „maailmarekordiliselt“ populaarse ENE esimene väljaanne ilmus aastail 1968–1976 Tallinna kirjastuses „Valgus“ kaheksas köites. ENE teine väljaanne hakkas ilmuma 1985. aastast ja jätkus alates 1990. aastast (5. köitest) pealkirja „Eesti entsüklopeedia“ all Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaandena.]
Miks teen vihje ajaloolisele kontekstile ja Gustav Naani noorpõlvele? Minu ema oli tema eakaaslane, kes sündis juba Eesti Vabariigis. Õnneks see nii juhtus, sest muidu poleks ma saanud Eesti Vabariigi kodakondsust. Karmid kodakondsusseaduse sätted oleksid toonud mulle halli passi ja parimal juhul vaid naturalisatsiooni-võimaluse. Ema kinnitas mulle kogu eluaja: „Ärge ihake tagasi seda „esimest“ vabariiki, sest tööinimese elu oli seal karm ja riik oli üksnes valitute jaoks!“ Mida aga mõtleb Eestist täna väliseestlane, kes pärast „paadimatka“ sai sealmaal pikaks ajaks hea elu peale või isegi miljonäriks? Inimesi ei saa hukka mõista oma vaadete pärast, sest need on kujunenud elukogemuse põhjal selles ajaloolises ruumis, kus inimesed isegi on kujunenud.
2011 ilmus „Sirbis“ Teet Kallase arvustus Enn Vetemaa raamatule „Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus“. Tsiteerin: „Meie pooleldi mälutuks röövitud põlvkonna ette ilmus Gustav Naan möödunud sajandi kuuekümnendatel /—/. Noortest ja mässumeelsetest ümbritsetud, isegi nende seltskonda otsiv. Head veini ja keni tüdrukuid nautiv. Teadlane, keda oli kuradi raske siduda kasvõi meie rämevõltsitud kooliajalooga või kurikuulsa märtsipleenumiga. Lihtsalt võluv, kuidas ta nii romaanis kui ka teatrilaval vähemalt marjulauristinliku tasemega noortele ja mässulistele elegantselt tõestas, et Eesti esimene dissident oli Lydia Koidula! Kui järele mõtelda – äkki oligi?“
Ehk sobib lõpetuseks literaat Märt Väljataga hinnang 2015. aasta „Loomingus“: “… selliseid literaate ja teadlasi, kes võitlevad ebaõigluse vastu, püüavad parandada rahva kombeid, populariseerivad teadust või ajavad lihtsalt ladusat juttu maast ja ilmast, on leidunud igal pool, nii siin- kui ka sealpool Inglise kanalit ja Atlandi ookeani. … Kuigi Eestis seda sõna [intellektuaal] enne 1980. aastate lõppu ei kasutatud, on intellektuaali kuju ka siin juba ammu olemas olnud: Gustav Naan, Jaan Eilart, Jaan Kaplinski või Linnar Priimägi, rääkimata Kreutzwaldist ja Jakobsonist.”
Mart Ummelas