Balti ketti mälestades

Balti kett oli ajalooliselt tõesti unikaalne ja väärib kandmist UNECO mäluregistrisse. Toona, juba 30 aastat tagasi, osaledes sellel meie ühel suuremal vabaduspüüdluse-üritusel, me seda nii selgesti veel ei täheldanudki, kuid mida aeg edasi, seda selgemalt see väljendub. Eriti seoses sellega, et Balti ketis osalenuid, kes saavad toimunu suurust veel vahetult jagada, jääb meil iga päevaga aina vähemaks. Paraku.

Enda muljetest mäletan ühes kitsas Balti keti lõigus, Rapla lähistel, toimunut. Organiseerimine toimus ladusalt, rahva aktiivsus oli laulva revolutsiooni ajal suur. Kõik toimus justnagu iseeneslikult, spontaanselt, samas aga saime aru, kui suurt tööd ja pühendumust see kõik nõudis organisaatoritelt eesotsas Edgar Savisaarega.

Meie asutus eraldas Balti ketti sõiduks kaks bussi, mis said rahvast täis. Sama tegid kõik teised suuremad asutused. Erasõidukid olid peale selle. Meile määratud teelõigu leidsime kerge vaevaga üles, ummikuid suutsime vältida. Rahva meeleolu oli pidulik, raadioühendus toimis, mis kaugemal toimus, seda me palju ei teadnud… Teadsin ja mäletan vaid seda, kellega käed ühendasime sel pühal üritusel…

Aga nagu öeldakse, et ilma tõrvatilgata meepotis ka ei saa… Kahjuks polnud meie rahvas üksmeelne isegi nii olulistel sündmustel, nagu olid kogu meie laulev revolutsioon, „Eesti laul“, intrite mäss, Balti kett, isegi viimased minutid enne „kella kukkumist“ 20. augustil 1991 jne… Kahjuks oli mõningaid vastuseisjaid ka kõrgete rahvuslaste seas, nii et võime lõpptulemuseks öelda: rahvas saavutas vabaduse vastuseisjate kiuste…

Tahaks ikkagi loota, et suudame Balti keti – kolme Balti riigi hea koostöö mälestuse, meie riikide vabaduspüüde täidemineku, alatiseks ajalukku jäädvustada.

Ja ka täna, kui juhtun sellest kohast mööda sõitma, ikka meenutan… Et siin me seisime…

Udo Knaps Raplamaalt