Jaan Olari, Eesti–Soome psühhiaater ja psühhoterapeut
Eestis on nüüd kuulunud Euroopa Liitu 15 aastat. Mäletan, kui 1995. aastal astus Euroopa Liitu Soome. Töötasin siis psühhiaatrina Moisio psühhiaatriakliiniku vastuvõtuosakonnas.
Seekordsetel Euroopa Parlamendi valimistel saab Eesti kuus, võib olla ka seitse kohta. Et väike arv inimesi midagi korda saata suudaks, peaksid meie esindajaks saama väga mitmekülgse silmaringi ja pikaajalise poliitilise kogemusega inimesed, oma ala tõelised professionaalid, tipud Eesti poliitikamaastikul. Sama kehtib ka teiste Balti riikide ja üldse väiksemate Euroopa Liidu riikide kohta.
Muidu sulavad meie saadikud Brüsseli massi sisse ära. Eestist mandaadi saanud eurosaadikud hakkavad kuuluma erinevatesse fraktsioonidesse. On aga väga oluline, et neil tekiks ühtekuuluvustunne ja vastutus oma riigi ees ning kaoks hoiak, mis annab tunda valimiskampaania-aegsetes debattides nii televisioonis ja raadios kui ka trükiajakirjanduses.
Rahvale oleks vaja põhjalikult selgitada ja veenda, et Euroopa Liidus olemisega on Eestisse jõudnud sadu miljoneid eurosid investeeringuteks. Suur osa nendest summadest on jõudnud ka tervishoiu ja sotsiaalvaldkonda. Euroopa Liit tagab ka viisavabaduse, annab hea võimaluse reisida, osaleda koolitustel välisriikides ning seal ka töökogemusi saada. Näiteks arstidele tuleb see igati kasuks. Niisiis Euroopa Liitu on ääretult vaja.
Kuigi paljud inimesed tunnevad poliitikast väsimust ja tüdimust, mida on põhjustanud ka pidev kemplemine meedias ja sotsiaalmeedias, siis loodan, et kujuneb psühholoogiline foon, mis motiveerib osalema Euroopa Liidu parlamendi valimistel.
Analüüsides Eesti ühiskonnaolusid jääb mulle aga arusaamatuks, miks Eesti riik laenu ei võtta. Arvan, et suuresti sel põhjusel vireleb rohkesti inimesi majanduslikes raskustes. Pensionid on näiteks Soomes kolm-neli korda suuremad kui Eestis. Meie riigis peavad paljud taluma ka tööstressi; keskmiselt iga kümnes inimene tarvitab antidepressante. Kas see on siis normaalne? Küllap on siin õigus ka Yana Toomil, kes on öelnud, et paljuski on asi Eesti poliitikute tegemata jäänud töös.
Margo Vaher, müügiesindaja
Ennekõike ootan ma Euroopa Parlamendist edukaid otsuseid Eesti Vabariigile, mis kindlustaksid meile arengu positiivses suunas. See on peamine, ja Eesti riik võidaks sellest kindlasti. Lähen kindlasti ka ise Eesti esindajat Europarlamenti valima.
Peeter Kallasmaa, Põltsamaal asuva Kuningamäe kardiraja eestvedaja
Euroopa Parlamendi valimistele tuleb ikka minna. Ega meil muud valikut kui Euroopa Liit ju polegi. Arvan, et sellesse liitu on ikka parem kuuluda, kui mõnda teise. Loodan, et Eestist valitud eurosaadikud panustavad ka sellel3e, et meile eraldavad põllumajandustoetused suureneksid veelgi. Üldiselt Eesti on Euroopa Liidus väike tegija, kuid teatud mõttes annab sellesse liitu kuulumine meile võimaluse siiski nähtaval olla. Peaasi, et Euroopa Liit ei muutuks föderatsiooniks, vaid jääks rahvusriikide liiduks.
Jaan Lukas
ei pea selle totra liiduga ennast siduma. Kuid kuna valimisseadus on toore jõu poolt ette kirjutatud, siis oleks arukas kohe kokku leppida, et hääletama läheb 6 tegelisnkit ja nad annavad hääle kõik eri isikule. Siis saab 6 “saadikut” igaüks 1 häälega Brüsselisse ja JOKK. Rahvas tuleks ellest lollusest eemal hoida. Kes need 6 on, visatagu loosi. Siis on vähemalt see kindel, et nad teevad vähem kahju kui tänased “heategijad”.
Üksi ei oska te ju ! Lämmatate üksteist ära kui konnad kevadel.
Euroliit vähemalt regul.midagigi ,enne oli saks, kes korda pidas.
Oleme kuulunud küll nii kaua EL-u kuid ma pole aru saanud kuidas meie elu on paremaks läinud selle aja jooksul. oleme elatustaseme poolest üks viimastes. Muidugi on see reformistlike valitsuste süü aga EL pole sekkunud ka ega nõudnud et paljude inimeste tulud kataksid eluvajadused.